Erik Moora: Res Publica — uus Koonderakond

Nädalavahetusel tegi Eesti Koonderakonna viimane kongress “Koonderakonnale iseloomuliku elegantse liigutuse — läks laiali” (peasekretär Juhan Hindovi suurepärane poliitretoorika). Otsus polnud mingi üllatus, juba mitu aastat oli nende koht Eesti poliitikas tühi. Koonderakond vajus hiljemalt 1999. aastal, taustaks nende kohalike valimiste loosung (lubadus?) “Tõde tõuseb, vale vajub”.

Kui otsida lahkunud Koonderakonnale järglast, tema vaadete, valijaskonna ja tegevusmotivatsiooni ülevõtjat, siis saama valida paljude pretendentide seast nii olemasolevas kui ka lähituleviku erakondade loetelus. Hämmastaval kombel paistab Koonderakonnale kõige sarnasem jõud tulema Res Publicast, mis väidab enda peaeesmärgiks salatehingute, suletuse ja omakasu (mis on Koonderakonna kaubamärgi lahutamatu osa) kaotamist Eesti poliitikast. Et selles veenduda, on vaja vaadata lahkunud parteid teistest eristanud tunnuseid.

Koonderakond tekkis majandusliku ning ühiskondliku kriisi (lõhe) tingimustes valitsusstruktuuride esindajatest, suutes saavutada Edgar Savisaare valitsuse suhtes kriitiliselt meelestatud jõudude toetust. Erakond kerkis võimalusest hõivata vaba kokkulepperuumi bipolaarsel poliitilisel maastikul. Tänases Eestis pole küll võrreldavat kriisi, kuid ühiskonna lõhestumus on kujunenud üheks peateemaks.

Tulenevalt olupoliitilisest sünnist oli Koonderakond sünnist surmani ideoloogiavaba, üritades “sotsiaalse turumajanduse” sildi all pakkuda hägust kompotti liberalismist kõigis majanduspoliitilistes eesmärkides ning sotsialismis ühiskonda puudutavas retoorikas. Koonderakonnale sai paljuski saatuslikuks just tema maailmavaateline visklemine. Üha valjuhäälsemalt juhitakse tähelepanu põhimõttelisele vastuolule põhjamaiste sotsiaaldemokraatlike sihtide ja lausliberaalse majandus- ning maksupoliitika vahel — neid kahte asja korraga ei saa.

Koonderakond tekkis ja püsis majanduseliidi parteina, mis oma valitsustegevuses ja finantsbaasis tugines suurel määral eksriiklike ettevõtete juhtide huvidele ja rahale. Ka see seletab partei kadumist, ta oli teatud kitsa eliidi tööriist, mis parema võimaluse korral käest visati. Eriti silmatorkav oli majanduseliidi roll just Tiit Vähi esimese valitsuse puhul. Ebaselgete eesmärkidega ning majanduseliidiga häid kontakte omav erakond on ärimeestele paratamatult ahvatluseks.

Erakondade arvu vähenemist on ennustatud aastaid, sama kaua on püsinud üksmeel, et uusi parteisid “turule” ei mahu. Ometigi on viimasel ajal esile tõusnud terve plejaad pretendente, kes üritavad võimuni jõuda: Res Publica, Eesti Iseseisvuspartei, rühmitus “Mõistuse ja südamega”, Mart Helme konservatiiviklubi. Kaks viimast neist asetavad end selgelt ideoloogiamaastikule, teine on sisuliselt euro- ja globaliseerumisvastaste survegrupp ehk ühe teema erakond. Res Publica kipub aga hõivama kohta, mis jäi tühjaks Koonderakonnast.

Esiteks on ka Res Publica rõhutatult ideoloogiavaba, tehes teadlikult oma programmi vastavaks laiade valijatehulkade eeldatavale ootustele. Valijate nägemine oma klientidena, kelle iga soov tuleb täita, pakkudes just seda, mida oodatakse, ei erine nähtusest, mida Eestis populismiks nimetatakse. Programmi avalik koostamine kõigi soovijate osavõtul ei seo sarnase maailmavaatega inimesi, siduvaks elemendiks saab võimuiha või pettumus tänastes valitsejates. Liikmeid paelub ka lubadus valitseda kompetentselt, kaasaegselt ja professionaalselt

Uuest majanduseliidi parteist räägiti poolihääli RER-i koondumise ja tegevuse ajal. Raudtee erastamine näitas, et juhtival osal Eesti äriseltskonnast on eesmärke, mille nimel nad on nõus koonduma. Väga tõenäoline on, et nende jõudude valik langeb just Res Publicale. Olari Taal on esimene avalik näide, väidetavalt toetavad RP-d ka RER-i eestvedajad Hans H. Luik ja Urmas Sõõrumaa. Arvata võib, et nad ei jää viimaseks.

Ka Res Publicat kummitab juhipuudus. Andekad ja ambitsioonikad noored mehed ei too oma vähetuntuse tõttu hääli ning ühe tuntud ja toetatud juhi leidmine on RP-le lähiaja raskemaid ülesandeid. Vastasel juhul võime oodata valimisplakatit, millel neljakesi Ken-Marti Vaher, Tõnis Kons, Olari Taal ja Rein Taagepera ning tekst “Koostöö, kompetentsus, kodurahu”. Kas mäletate 1995. aastat?

RP-d eristab Koonderakonnast rõhutatud idealism ja avatuse nõue. Algusest peale on kuulutatud, et kõik erakonna rahastajad peavad olema avalikud, samuti ei too toetamine sponsorile mingeid poliitilisi vastuteeneid. Sellistel tingimustel on toetuse leidmine raske ning on oht, et sellest nõudest-väitest tuleb praktilise tegevuse käigus loobuda või vähemalt teha mitmeid järeleandmisi. Vaevalt on põhjust kahelda Endel Lippmaa ausates kavatsustes 90-ndate aastate esimesel poolel. Kui ei muudeta otsustavalt erakondade rahastamise skeeme Eesti seadusandluses, on põhjust olla muutuste suhtes skeptiline. Ka raudteed ei erastanud RER aadete nimel, vaid äriedu silmas pidades. Miks peaks sama seltskond tahtma ideaalide nimel üht erakonda rahastama, kui see ei kavatse langetada neile soodsaid otsuseid?

Kahtlustele vaatamata on aga idealismist Eesti poliitikas terav puudus ning RP koonderakonnastumine sõltub just nende endi võimest oma idealistlike püüdluste kohaselt tegutseda.