Esimeste teadete järel Pärnu salaviinaohvritest, ruttas siseministri vahikoer Koit Pikaro juhtunus süüdistama isiklikult Tarmo Loodust. Kõige taga on paljuräägitud poliitilise vastutuse probleem.

Eesti poliitkultuuris pole tagasiastumise traditsiooni. Euroopa poliitilise kombestiku korral järgneks vigadele sageli lahkumine ametist ja poliitikast. Eestis poleks sel juhul võimul pooli tänaseid ministreid ja Riigikogu liikmeid. Meil on vastutus märksa umbisiklikum ja hajutatum, sestap on võimult lahkumisi olnud vaevu ühe käe sõrmede jagu.

Tagasiastumisi võib olla mitut sorti. Esiteks isikliku poliitilise eksisammu tõttu, mis viib partnerite usalduse kaotuseni. Näiteks Edgar Savisaare lahkumine lindiskandaali järel, aga ka Jüri Mõisa sunnitud lahkumine lähenemiskatsete pärast Keskerakonnale. Savisaare lahkumine pidi pretsedendina olema ka lahkumine poliitikast. Pretsedent jäi loomata.

Teine põhjus tagasiastumiseks on isiklik eetiline eksimus, näiteks (purjuspäi) autoõnnetuse põhjustamine. Ministritest meenub Toomas Frey, tippametnikest endine riigisekretär Uno Veering, parteisõdureist Jakko Väli. Ka moraalse vääratuse tõttu ei kiputa poliitikast päriseks lahkuma: Kristiina Ojulandi, Kalev Kallo ja Andres Tarandi vinessõidud on nihkunud poliitilise mälu äärealadele.

Loomult ehedaim poliitilise vastutuse avaldumisvormvorm on tagasiastumine oma haldusalas tehtud vigade või esilekerkinud kriiside tõttu. Siinkohal ei meenu viimasest ajast aga ühtegi näidet (varasemast vahest Lagle Parek), ehkki just seepärast on lahkumisnõudmised kostnud kõige sagedamini. Riigivõimu teostajate kõrvad on aga riigivõimu “kandjate” nõudmistele siinkohal täiesti kurdid.

Osaliselt on valitsejatel ka õigus. Ministrite sage vahetamine kahjustab märgatavalt valitsuse ja ministeeriumi töörütmi, pealegi on olulisemad valikud valitsuse kollektiivsed otsused, mille eest vastutab see tervikuna ja peaks jätkama, kuni parlamendi enamus toetab valitsust. Iga eksisammu või kriisi pärast ei saa valitsus lahkuda, need on vältimatud. Unistus veatust valitsemisest on nagu igatsus aromaatse ja steriilse sõnnikuhunniku järele.

Kriisiolukordi on siiski erinevaid. Kui tegu on alamate ametnike seaduserikkumisega, on kiuslik ja mõttetu nõuda vastutust tippjuhilt. Poliitiline vastutus omandab aga hoopis teravama tähenduse, kui mängu tulevad inimelud. Massiline surmajuhtude ilmnemine ühe ministri haldusalas on tänapäeva ühiskonnas sedavõrd vastuvõetamatu, et vastutust eirata on kohatu. Mõne aasta tagant meenub juhus Lätist, kus tuletõrjevarustuse demonstratsioonil hukkus mitu last ja sellele järgnes siseministri viivitamatu lahkumkine. Võrreldagu ohvrite arvu ja ministri isikliku seotuse määra Pärnu metanoolikriisiga, kus oli eile õhtuks 27 hukkunut.

Salaviina kahjulikkusest ja massilisest levikust on räägitud aastaid, seda on siseministrile ette heidetud korduvalt, politseile on teada levitajad ja müügikohad, piiramine ei ole tehniliselt teab kui keeruline, riik kannab salaviina tõttu hiiglakahjusid — need asjaolud ei võimalda Tarmo Loodusel vastutust endalt juhtida, jätkub nii talle kui teistelegi.

Kurkse surmaretke järel 4 aasta eest esitasid lahkumisavaldused nii kaitseminister kui ka kaitsevägede juhataja ning seda peab viivitamatult tegema ka tänane siseminister, kui ta üldse oma rolli mõistab. Mis avaldusest edasi saab, on peaministri ja presidendi hinnata ning nemad võivad lähtuda ka muudest kaalutlustest.