Erik Arro: Vägistaja pilt ohvri kodus

Levinud on seisukoht, et okupandi kuju tuleb teisaldada ja paigutada kuhugi äärelinna, Maarjamäele või kalmistule. Kuid see oleks suur viga — nagu koera saba raiumine jupi haaval — kulub palju aega ja iga kord on sama valus.

Teine vanasõna: üheksa korda mõõda, ÜKS kord lõika! Kui see kuju ära koristada, siis juba lõplikult. Kett kaela ja traktoriga läbi linna lähimasse vabrikusse lohistada, kus see tükkideks saagida, ahju ajada ja üles sulatada! Pronksi kilo on kallis ja selle raha eest saab korda teha Tõnismäe pargi, kuhu võib rajada purskkaevu ja panna pingid, kus Raamatukogu külastajad ja linlased saaksid päikest võtta ja rahus raamatut lugeda.

Kui viia kommunistlik pühakuju kalmistule, siis hakkavad seal toimuma veelgi suuremad paraadid, vihasemad miitingud ja hardamad liturgiad suure kommunistliku Venemaa ülistuseks ja mälestuseks. Minu esivanemad on maetud Rahumäele ja ma ei tahaks küll, et surnute rahu rikuks lärmakas vene pidu hiigelsuure sõjardi ümber, mille käigus oksendatakse haudadele, situtakse ja kustakse, ning lõpuks lükatakse ümber meie hauaplaadid. Eestlastele on esivanemate austamine ja kalmistud pühad ja rahumeelsed kohad, kuhu ei sobi militaristlikud sümbolid, eriti kui need on vallutajate omad. Tekiks kurioosne olukord, kus ohvrite haudade kõrval hakkaksid nende tapjad ja vägistajad tantsima. See ei sobiks mitte ühelegi kalmistule, ei Siselinna kalmistule, Pärnamäele ega Maarjamäele, mitte kuhugi.

Psühholoogia seisukohalt on eestlaste ja venelaste suhe nagu ohvril ja vägistajal. Vägistaja pilt ei sobi ohvri elutuppa (kesklinna), kööki, esikusse, rõdule, keldrisse ega isegi mitte aia tahanurka (kalmistule). Aga vägistaja järeltulijad nõuavad ohvrilt sallivust — hoidku pilt toaseinal — see on ju ajalugu, ilus pilt ja suure kunstiväärtusega taies! Vähe sellest, vägistaja ise magab, kirsad jalas, magamistoas, tema sõbrad joovad elutoas õlut, kiidavad lärmakalt ilusat pilti ja sunnivad ohvrit pildi ees ühiselt viina võtma ja kulpi lööma, samal ajal kui ohver hirmunult seina ääri mööda hiilib, aeg-ajalt komistades silmustele, sirpidele ja vasaratele, köiejuppidele, käeraudadele, kontidele ja pidujäänustele.

On kuulda olnud väiteid, et kuju peaks jääma mälestuseks Punaarmee Eesti Laskurkorpuse sõduritele. Kindel, et ka nende hulgas on arvamusi seinast seina, alates kommunistliku ajupesu läbiteinud Venemaa eestlastest, politrukkidest ja nuhkidest, kuni kümnete tuhanete eesti poisteni, kes sinna vägivaldselt mobiliseeriti, kes vihkasid vene värki ja seda armeed, kes neid näljutas, piinas, tappis ja sundis sõdima venelaste poolel. Arvan, et enamus laskurkorpuslasi sülitaks selle kuju peale, kui nad elus oleksid. Sel teemal on põneva ja südamesse mineva romaani kirjutanud Juhan Peegel — “Ma langesin esimesel sõjasuvel”, mida võib nimetada klassikaks, nagu ka “Nimed marmortahvlil” (Albert Kivikas).

Lugedes paljude ajakirjanike ja poliitikute rumalaid, suisa hullumeelseid mõtteid sellest, et okupandi kuju tuleks panna Tallinna lahte ja nimetada Kalevipojaks (sellega rüvetaksime oma esiisa) või et lisada punakujule saksa sõduri kuju, hulk leenineid ja hitlereid, ehitada pühakujude ümber kultuurimaja (sisuliselt tempel) ja rajada võimas okupatsioonimuuseum tunnelite ja eskalaatoritega jne, siis tekib küsimus, kas me tahame seda nekrofiilset ja militaristlikku saasta hakata iga päev vaatama ja nautima? See võimendaks seda jõledust veelgi ja tekitaks kogu Tallinnale haige konfliktse õhustiku ja meie lapselapsed peaksid tulevikus hakkama selle jamaga jälle tegelema ja siis on see veelgi raskem. Tallinn muutuks fašisimi ja kommunismi vahelise vastuolu ülemaailmseks keskuseks, kus hakkaksid massid taplema ja kokku voolama juba kogu maailmast, aga eriti punaselt Venemaalt.

Nälginud ja nõrkade metsavendade Voitkade püüdmisel ja ka Lihulas, näitas ja pingutas riik oma muskleid narruseni: sajad politseinikud, hambuni relvastatud erirühm, helikopterid taeva all, aga nüüd käitub riik nagu vedel makaron. Põhjus on lihtne — endistel miilitsatel on hirm metsavendade ees juba veres, teine põhjus — kommunistid on harjunud Moskva ees kulpi lööma ja koogutama. Eesti on nagu Hiina — kommunistlik valitsus, aga räige kapitalism. Eesti riik, näita nüüd, et oled olemas, näita nüüd maailmale ja kohalikele vaenlastele oma muskleid ja jõudu — saada sõjavägi, politsei ja tehnika peale, kisa, kära, propaganda ja TV-ga — näita, et riik on olemas ja tugev — korista okupandi kuju kiirelt, jõuliselt ja demonstratiivselt!

Muidu ei austa Eesti riiki ei Venemaa, Euroopa, kohalikud venelased ega meie ise.