Emotsionaalne intelligentsus, nagu paljud muudki geniaalsed asjad, ei ole mitte miskit muud kui uues ja uhkes kuues lihtsal ja mõistetaval kombel kombineeritud vana teadmine. Emotsionaalne intelligentsus on vaieldamatu trend kuna ühest küljest toetavad seda muutused majanduskeskkonnas tervikuna (intellektuaalse kapitalismi ajastu) ning teisest küljest pakub see teooria selge kontseptsiooni sellest kuidas omavahel seostuvad ja toimivad paljud senini eraldi ja iseseisvalt funktsioneerinud mõisted/kriteeriumid.

Emotsionaalne intelligentsus on oluline samm edasi mõistest "hea suhtlemisoskus", mis võib omada nii palju erinevaid tähendusi kui on erinevaid inimesi. Ohtlikuks muudab aga asja see, kui püüame inimesele veel ühe koefitsiendi külge kleepida. IQ baseerub inimese õigete vastuste arvul teatud asjassepuutuvatele küsimustele. Millel baseerub EQ? Loomulikult saab inimese emotsionaalset intelligentsust kui käitumisstiili kirjeldada ning anda hinnang selle sobivusele/puudujääkidele teatud kontekstis.

Ohtlik on sellele kontekstist sõltuvale hinnangule absoluutväärtust omistada. Kui siiski, siis on aluseks teatud väga üldine mudel ning seda tuleb ka teadvustada ning selle mudeli plusse ja miinuseid oma vajadustest lähtuvalt kaaluda.

Teine võimalik lõks peitub selle, et paljas teadmine ei pane meid teistmoodi käituma. Võibki juhtuda, et juht kummardab sõnades "sea pea poole" ning tegelikkuses toimib ikka vanaviisi. Lisaks teadmisele on vaja inimese tugevat sisemist motivatsiooni. Sellelt pinnalt saab koostada samm-sammulise tegevuskava ja treeningplaani. Kogemuste põhjal võib väita, et vaja on ka üldist muutust soosivat keskkonda (N: sobilik ettevõtte kultuur, sealsed väärtushinnangud) ning ühte või mõnda tugiisikut, kes annab tagasisidet ning on toeks uue käitumise järjekindlal rakendamisel/katsetamisel. Kuniks tekib harjumus.

Emotsionaalse intelligentsuse teooria näol on meile antud teadmine ehk võimalus. Milline saab olema tulemus — see sõltub täielikult igaühest endast.