Kui vaadata kõrgkooli soovijate ja õppekohtade arvu, siis ei jätku õppekohti kaugeltki mitte kõigile. Nõrgemate tulemustega inimesed lihtsalt ei saa tasuta õppekohta, kuigi oleksid võimelised ülikoolis probleemideta õppima. Tasulised õppekohad on aga üüratult kallid ja igaüks seda endale lubada ei saa.

Eesti üliõpilane on klassikaliselt vaene tudeng. Eks see ole ka mujal maailmas nii. Midagi pole teha, üliõpilastel ju üldjuhul suuremat sissetulekut ei ole. Tööl pole ka tavaliselt aega käia ja kui olekski, siis ega seda tööd ka kuskilt võtta ei ole. Eriti nii paindliku graafikuga, nagu vajaks tudeng.

Üleüldse ei sobi töö ja ülikool eriti kokku. Kui tudeng peab minema pärast kaheksatunnist päeva veel tööle, siis millal õpitakse? Õpitakse öösel, kui peaks puhkama. Hommikul ollakse väsinud ja loengus läheb kõik kõrvust mööda. Ehk teisisõnu õppeedukus langeb. Õpilased, kes käivad kooli kõrvalt ka tööl, on üldjuhul ka kehvemate tulemustega.

Kui ülikooli kõrvalt tööl käia ei kannata ja vanemad ei ole eriti jõukad, siis jääb üle üks võimalus. See on riik. Tuleb loota õppetoetusele. Kuid õppetoetust jagub umbes kolmandikule üliõpilastest ning viimaste aastatega on ka toetuse suurust vähendatud.

Puhtalt õppetoetuse arvelt ära ei ela, kuna kulud on suured. Näiteks Tartu ülikooli renoveeritud üliõpilaselamutes on üür talvel koos kommunaalmaksete ja internetiga umbes 115 eurot (ca 1800 EEK) kuus. Aasta keskmine on 95 eurot kuus. Õppetoetus on aga umbes kaks korda väiksem.

Lisaks üürikuludele tuleb ka süüa ja sõita bussiga, mis teeb veel umbes 130-150 eurot. Kokku kulub kuus umbes 220-270 eurot. Heal juhul tullakse ots otsaga kokku, halvemal juhul tuleb õpingud katkestada või võtta laenu.

Kas on siis mõtet lubada tasuta kõrgharidust kõigile, kui praeguste tudengite olukord on kergelt öeldes vilets? Ehk tuleks siiski rohkem tähelepanu pöörata praegustele tudengitele ja parandada nende majanduslikku olukorda?

Õppetoetust võiksid saada ikka vähemalt 2/3 tudengitest, mitte 1/3, ja see summa võiks olla ka vähemalt kaks korda suurem. Vähemalt neil, kelle kodukoht on ülikoolilinnast väljas ja kes seetõttu on sunnitud elama üüripinnal. Teise lahendusena oleks ideaalne, kui riik kompenseeriks näiteks pool üliõpilaselamu kuludest. See oleks suur kergendus tudengitele, kes tulevad vaevu majanduslikult toime või elavad puhtalt õppelaenust, mida ka enam ei hüvitata. Milleks on siis vaja toota juurde veel rohkem vaeseid tudengeid?

Majanduslik olukord on üks teguritest, mis määrab meie kõrghariduse taset. Kui raha ei ole, tuleb minna tööle. Kui minna tööle, on vähem aega õppimiseks. Ja sellest lähtuvalt langeb juba õppeedukus ja kõrghariduse tase.

Tahaksin poliitikultele südamele panna, et esmalt parandage juba olemasolevate tudengite elujärge ning alles siis hakake neid juurde tootma! Ainult nii säilib kõrghariduse kvaliteet ja võime uhked olla oma riigi üle!