Enne jäägu pärand saamata, kui vanur hooldamata! See ei käinud loomulikult fraasi autori Taavi Rõivase enda kohta
Sotsiaalminister Taavi Rõivas kuulub ilmselt õnnelike hulka , kes pole kuulnud haige vanainimese oigeid ega kogenud ka enese puhul toimetulekuraskusi – lõppkokkuvõttes midagi sellist, mis oleks tal mingeidki süümepiinu tekitanud või sundinud esitama küsimusi inimese oleskelu või olemise sügavama sisu vastu.
Kuskil hiljaaegu vaagis ta suurima meelerahuga riigi võimekuse hetkeseisu nõrgemate, kuhu paratamatult kuuluvad ka vanemad inimesed, eest hoolitsemisel. Kõik on õige – koosolijad ja paraku meid kõiki puudutavate otsuste tegijad ei saa aru (see pole näpukas või mõtteaps, vaid põhimõtteline arusaam), et rääkida ei tuleks võimekusest, vaid KOHUSTUSEST, milleks see riik tegelikult loodud ongi. Neist kohustustest ei tuleks rääkida, vaid neid tuleks täita, sest tegemist on ka inimõigustega. Kui suuda, tee ruumi. Ole viisakas ja saad andeks.
Ja taas lugesime hiljaaegu tegusa sotsiaalministri arusaamadest, kus noorte (lastelaste) kohustus on või võiks olla ka oma vanavanemate eest hoolitsemine. Need noored käivad paraku niikuinii koolis, maadlevad aja- ja rahahädadega, mis tingitud õppelaenudest ja loomulikust lustist ning huvidest ja üsna ülekohtune oleks nad kohe panna tegema kõike seda eeskätt materiaalses mõttes, mida riik (valitsus) peaks kindlustama ja mille nood tülikaks muutunud vaegsurijad tegelikult kõik kuhjaga välja on teeninud – kasvõi laste positiivse iibe, millega meie noored isegi vikerkaarlaste hulka kuulumata hakkama ei saa.
Hiljuti tuli uus idee, ikka Rõivaselt – suremise ajaks andke korter, elamu või maalapike üürile ja asjad lahenevad taas või muutuvad lihtsamaks. Lihtsamaks läheksid asjad kindlasti hoopis siis, kui koondada töökohad, mis niikuinii pro forma ja mingit riigimehelikkust ei eeldagi. Klassikalises mõttes head ametnikku iseloomustab tema võime rakendada end maksimaalse efektiivsusega rahva huvide eest seismisele ja sellekohase eesmärgi eest isegi võitlemisele, kui soovite.
Ka eelmise vabariigi ajal ei läinud ametnik ju tööle, vaid just teenistusse nagu sõjaväelane või tuletõrjuja või politseinik. Meie äraspidises arusaamises on aga juba aktsepteeritud arusaam, et hea ametnik on see, kel on maksimaalse efektiivsusega õnnestunud toosama rahvas, kelle teenistuses ta peaks olema, omaenese isiklike ja teiste sõna otseses mõttes vandenõulaste huvide ette rakendada. Ja keegi pole seda seisukohta isegi hukka mõistnud või isegi vaidlustanud.
Meie kiitustest nõretavates sõnavõttudes jäetakse aga midagi rääkimata. Riigisaladuseks on kuulutatud see, mille eest Euroopa Komisjon on Eesti riigi kohtusse kaevanud – võib ainult oletada, et see on kõik seetõttu, et valitsus on elektrituru avamisega seonduvalt rahvast lihtsalt üle sõitnud ja Euroopas nii ei tehta, omadega vähemalt ja nii räigelt, seda enam.
Meile räägiti Portugali konstitutsioonikohtu otsusest, mis keelas valitsuse kavandatud ning ELi nõutud kasinusmeetmed ja selle otsuse põhjendus oli lihtne ja selge – meie nõrgemad on ära teeninud garanteeritud ravi, meie vanemad väärika (meil ammu kõnepruugist kadunud sõna) vanaduspõlve ja selle arvelt ei anna me tagasi mitte pennigi – need inimesed on selle kõik ära teeninud ja meie oleme selle neile ka lubanud! Ühiskondlik tunnustus on aga väärikuse eeldus ja see privileeg on jäetud sageli neile, kel tunnustuse hankimiseks ressurssi jätkub. Inimlikust austusest pole siinkohal isegi paslik kõnelda.
Nihutaks pildi veelgi laiemaks. Meie üldsust nörritavad paljuräägitud ja kirjeldatud puuküürnikud – no ei saa kuraditest lahti. Kuhu peavad aga kas pangavõlgade või muude raskuste tõttu taeva alla tõstetud inimesed minema? Kostab vaid parastavat itsitamist – no näed nüüd, ma ju ütlesin ja tänitamisel pole lõppu ka valdava osa üldsuse poolt. Õigus elamisele on aga inimese põhiõigus ja meiegi põhiseaduses ära märgitud. Venemaalgi peab olema igas kohtu poolt kinnitatud väljatõstmisotsuses kirjas, kuhu väljatõstetavad elama asuvad ja see ei saa olla mingi avariipind.
Meilgi olid ju sotsiaalharta punktid arutlusel inimõigustena ja millegipärast oli praegugi Kuku raadios õigluse ja järjepidevuse apologeeti mängiv Jüri Adams nende punktide meiepoolse ignoreerimisega igati nõus. Isegi enam – ta ise oligi ju nende dokumentide koostamise juures! Igati sümpaatne Ülle Madise assisteerib kaasa ja kõigest, mis ebameeldiv või võib sellisena kõlada, minnakse lihtsalt mööda.
Kogu õiglus taandub poliitilisele pragmaatilisusele ja rahvas on taandatud tasemele, kus suhtlemisest enam midagi alles pole ja jäetud on vaid kohtlemine. Vanem ja väetim, kes veel mõni aeg tagasi Balti ketis seisis, on saanud aru, et siis kõlbasid ta ehk Siberistki tagasitulnuid käed, veel püstiseisu võimaldanud jalad ja muutustihkav meel. Nüüd on kogu see seltskond jänese rollis poliitilise progressi ja majandusliku eduloo rongis, kus enam ei trahvita, vaid lihtsalt visatakse täiel kiirusel vagunist välja – ja mõnigi ohkab kergendatult väljaviskamisvolinikku nähes. Südamest seejuures. Enne tuleb muidugi esitada õiend selle kohta, et sul arved tasutud, maksud makstud, korter panditud-müüdud ja väljaviskamisprotseduuri kohta pretensioone ei ole.
