Enn Tupp: Kas Venemaa taastab sõjalise supervõimu?

Venemaa on suur ja Venemaal on tehtud suuri asju. Kremlis paiknevad Tsar-puška ja samanimeline tornikell.

Kui Tsar-puška puhul tundub väheusutavana väide, et temast olevat kord pauku tehtud, siis kahesajatonnine Tsar-kolokol ei ole tõega kunagi helisenud. Eelmainit atribuutidel tundub olevat Venemaa olemusega teatud hingeline seos.

“Venemaa puhul põhjustab hirmu suurus ja rahvaarv. Samas — Hollandist rahvaarvult kümme korda suuremana on SKP viimasega võrdne,” just nõnda vastas tolleaegne USA kaitseminister Rumsfeld 2001. aastal Põhjala ja Balti kaitseministrite kohtumisel Turus oma Leedu kolleegi küsimusele Venemaa ohust.

Et kahes eelpoolses lõigus mainitut saab täna võtta kui pelgalt ajalugu, tuleb ometi tõdeda, et Venemaa on ikka ja jälle Euroopa julgeolekus force majeure, seega on huvitav vaagida, kuidas kohastuks see „ajalugu“ tänastesse oludesse.

Eesti meediast on päris tihti läbi lipsanud ajakirjanduslikku elevust või ka julgeolekupoliitilist ärevust tekitavad teated, et Venemaa tellib Prantsusmaalt dessantlaeva.

Edastav sõnum on tähelepanu vääriv selle poolest, et ei Teise maailmasõja järgse Nõukogude Liidu ega tema mantlipärija Venemaa puhul ei ole varasem avalikuks tulnud ühtki raskerelvastuse ostutehingut. On sõlmitud vaid mõningaid marginaalseid tehinguid — näiteks piloodita lennukite ehk UAV-de (unmanned areal vehicle) ostmine.

Lisaks Mistralide ostule õigustavad teema veelkordset ülesvõtmist veidi enam kui poole aasta eest tehtud järjekordsed täiendused ja muudatused Venemaa kaitsedoktriinis ning hiljutised Saksa VIP-ide Rühe ja Naumanni sõnavõtud Venemaa NATOsse võtmise kohta. Viimaste puhul tuleb tõdeda, et nende meeste vaated on veidi enam kui tosina aastaga tublisti muutunud. Mulle meenuvad 1994. aasta septembrist (Rühe) ja 1998. aasta märtsist (kindral Naumann) hoopis teistlaadi sõnumid.

Mida siit järeldada? Koorub paratamatu tõde, et alanud sajandil võetud rahvusvaheliste poliitiliste eesmärkide saavutamine on Lääne-Euroopa jaoks osutunud üle jõu käivaks isegi koos USAga. Alustades kasvõi Afganistanist. Aga see ei ole ka hetkel meie teema!

Rumsfeldi vastuse andmise ajast alates on Venemaa oma SKP-d ning sellest sõltuvalt ka sõjalist eelarvet tublisti kosutanud. Tollane viie miljardi dollariline kulusumma tuleb täna korrutada kaheksaga. Ometi jääb seegi juba üle 40 miljardi dollari küüniv eelarve enam kui kaks korda alla Nõukogude Liidu 1988. aasta omale. Kõnelemata USAst, kus sõjalised kulutused ulatuvad 660 miljardi dollarini.

Tähelepanu vääriv näide ajaloost võiks olla sõjaeelne Saksamaa, kus ajavahemikul 1933-1938 suurenesid sõjalised kulutused kümme korda.

Eelnenud näited ja faktid olid vaid sissejuhatuseks.

Identiteedi otsingud

Nõukogude Liidu lagunemisele järgnenud üheksakümnendaid on Venemaal mitteametlikus keelepruugis mõnikord tavatsetud smuta’na parafraseerida (smuta tlk. segadus/korralagedus — peale Godunovi 1605-13), sest president Jeltsin ei olevat suutnud riiki kontrollida. Duuma toimetas korporatiivsetest huvidest lähtuvalt, riigi rikkuste jaotamise tulemusel kujunes oligarhia, elanikkond maadles hüljatuna oma probleemidega ning kogu protsessi nimetati demokraatiaks Vene moodi.

Osalt põhjendati “segadust” Venemaa identiteedi puudumise ja selle otsingutega. Käesoleval sajandil võttis identiteedi osas ohjad tõsiselt pihku tänasest peaministrist ekspresident Vladimir Putin, kelle poliitikat järgides sai identiteediks ajaloost tuntud, jõupositsioonilt lähtuva suurriikliku seisundi taastamine ehk areng Nõukogude Liidule ligilähedaseks supervõimuks.

Sedalaadi identiteedi loomisele pühendataks nii diplomaatia, energiaressursid, väliskaubandus, väliskapitali käitlemine kui kroonijuveelina ka sõjaline võimsus.

Kas sõjalise supervõimu taastamine on võimalik?

Jäigalt rida ajades, riigi infrastruuri arendamist pärssides ning juhul, kui fossiilsete energiakandjate ajastu püsib veel sada aastat, ei olegi selles esmapilgul ilmvõimatut. Siiski vaid esmapilgul, sest kasvõi relvastuse arendamisel on endised mured mitte ainult säilinud, vaid isegi süvenenud — meenutagem kasvõi ebaõnnestumiste jada raketisüsteemi Bulava katsetamisel.

Mõnede vaatlejate arvates meenutatakse endist vägevust vaid sõjaväeparaadidega, kus suuregabariitse lahingutehnika mulaažid väeosade raksuva “preisisammu” taustal üle Punase väljaku veerevad.

Vaadakem korraks paraadieesriide taha.

Doktriinid

Viimased sada aastat on Venemaa sõjalises strateegias domineerinud kvantiteedi ehk suure ülekaalu printsiip. Lääne arusaama, et sõjalise edu saavutamiseks kasutatavad kvalitatiivsed vahendid säästavad inimelusid ja lõppkokkuvõttes soodustavad kõikevaldavat tehnoloogilist progressi, on jõuga ignoreeritud.

Kvantitatiivsed lahendid on ajaloo kogemusi silmas pidades olnud Venemaale (NL-le) kurjast, sest massiarmeede, kvantitatiivse üleoleku printsiip pärineb ikkagi Esimese maailmasõja ajast ja tõi juba Teises Maailmasõjas vene rahvale võitluses Saksamaaga õigustamatuid ohvreid. Tundub, et rahavaarvu poolest rikkal riigil on lihtsalt väga raske mõista kvaliteetseid lahendeid, kui käe-jala juures asuvad lihtsamad.

1990. aastal, kui käivitati esmane, nn Jazovi armeereform, ei mõeldud veel doktriini kaasajastamisele. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem hakkab doktriin — mis sest, et ikka veel pisut ülepaisutatuna ning teatud omapärasustega — juba rahvusvahelises tava kohastele nõuetele lähenema. Kuid selle sisu loovad struktuurid: poliitiline mõte, kindralkond ja relvatööstuskompleksi kvaliteedile orienteerimine, ei tule kuidagi järele.

Selgituseks doktriini 32. punkt: “Relvajõudude ülesehituse ja arendamise põhiülesanne on viia nende struktuursus, koosseisud ja arvukus vastavusse prognoositavate sõjaliste ohtudega, sõjaliste konflikitide sisu ja iseloomuga, jooksvate ja perspektiivsete rahuaegsete ülesannetega, aga ka Vene Föderatsiooni poliitiliste, sotsiaalmajanduslike, demograafiliste ja sõjalis-tehniliste tingimuste ja võimalustega.”

Mured tehnoloogia, relvastuse ja väljaõppega

Illustreerimaks kvantideedile toetumist kui ajaloolist stereotüüpi, võtan vaatluse alla õhujõud, kus kvaliteet peaks olema edukuse pandiks.

Teise maailmasõja statistika näitab, et 1941. aasta 22. juunil oli Nõukogude Liidu õhujõududel 32 tuhat lennukit (8400 pommitajat ning 11500 hävitajat), neist hävitati sõja esimese kuue kuuga peaaegu 18 tuhat.

Tõsi, vähemalt pooled neist purustati lennuväljadel, võimaluseta õhuvõitluseks. Aga ikkagi — mida arvata, kui samal ajal oli Hitleri poolt idarindel kasutatavate lahinglennukite arv alla viie tuhande. Kuidas oli see võimalik?

Mõned sõjaajaloolased on rõhutanud tehnoloogilist allajäämist, aga tehniliste andmete vaagimine viib muude põhjusteni. Hoopiski toodetud lennumasinate ja relvastuse madal kvaliteet ning personali puudulik väljaõpe kannavad otsustavat rolli. Väljaõppe puudulikkus tulenes ikka ja jälle eelmainitud suure ülekaalu printsiibist ning sellest lähtuva planeerimise paindumatusest, sest kolossaasete mahtude puhul ei jätku aega ega jõudu kvaliteedi saavutamiseks.

Sõja jooksul ehitati 95 tuhat lahinglennukit ning lend-lease abil saadi veel 20 tuhat, seega oli kogu sõjas kasutatud lennupargi suuruseks 137 tuhat ühikut. Aukartust äratav arv, mis allutati lihtsale ja lühidale kvantideedi reeglile — “mis tahes hinna eest”. Ühtekokku kaotati sõjas Saksamaaga 106 tuhat lennukit.

Korea sõjas, mis kujunes 1950ndate esimesel poolel äsjaste liitlaste vaheliseks kaalukaks jõukatsumiseks, kaotati 792 MiG-15 ja hukkus 600 lendurit. Markantne näide on see, et lendureid kohustati sidet pidama korea keeles, mida neile polnud õpetatud (või siis vaid paarkümmend sõna kaasaantud planšetil). Sedalaadi suhteliselt mõttetu poliitiline nõue mõjutas õhulahingute käiku ning pärssis neidki eduvõimalusi, mida väljaõppe võimaldas.

Ameeriklased ja lõunakorealased, kes kasutasid hävitajat F-86, kaotasid selles sõjas kokku 78 lennukit. Õhuvõitluste tulemused mõjutasid Stalini otsuseid niivõrd, et äsjavalminud MiG-17 ei riskitud Korea sõtta kaasata.

Venemaa katab umbes kaheksa protsenti maailma relvaturust. Üks pikemaaegseid Vene relvastuse importijaid on olnud India. Hävituslennukitena on India ostnud põhliselt MiGe: 21; 27 ja 29K. Enam kui poolest tuhandest ostetud Mig-21/27st hävis kahekümneaastase ekspluatatsiooni käigus katastroofides 265. Tõsi, siin võib viidata India lendurite saamatusele, kuid ometi on hävitajad oma õhuspüsimise võime(tuse)ga õigustanud neile nii India lendurite antud “lendavate kirstude” nimetust, kui ka oma modifikatsiooninumbrit, sest märgitud kahekümne aasta jooksul purunes keskmiselt iga 27 päeva järel üks lennuk.

Viimased mälestused Eestis baseerunud lennukite katastroofidest pärinevad 16. novembrist 1990, kui Tartus kukkus vahetult peale starti alla pommitaja Tu-16 ning 17. aprillist 1991, kui hävis Ämarist startinud Su-24.

Artikli koostamisel on kasutatud Venemaal avaldatud avalikke statistilisi materjale.