Enn Eesmaa: Eurosaadikud peaksid enam kogemusi jagama!

Kuulun kindlalt nende hulka, kelle arvates tegime kümne aasta eest ainuõige valiku, ühinedes Euroopa Liiduga (EL). Olen ennast pidanud mitte euro-optimistiks, vaid pigem eurorealistiks, ja kõige vähem europessimistiks.

Ukraina tragöödia taustal võib igaüks kergesti arvata, mis oleks juhtunud, kui Eesti poleks EL-is ja NATO-s, või mis juhtuks, kui Pronkssõduri ümber lahvatanud sündmused koos mõne langenuga oleks toimunud eile.

Mind on alati materiaalseist tegureist rohkem köitnud euroopalikud väärtused ja põhimõtted. EL-ist saadav igakülgne, ennekõike siiski rahaline kasu on küll hea, kuid minu jaoks mitte otsustav. Tõsi, EL on täna teoreetilis-põhimõttelisel ja seaduslikul tasandil tunduvalt rohkem valmis ning lähemal täiuslikkusele kui igapäevaelus praktiliselt. Paljudes aspektides on ju veel raske võrrelda Rootsit ja Rumeeniat.

Ometi on kuulumine Euroopa Liitu vähemarenenud riikidele (nende hulka loen ma ka Baltimaad) suureks šansiks ja arengu kiirteeks jõudmaks heaoluriikide keskmiselegi tasemele. Seetõttu rääkigem edaspidi rohkem euroopalike väärtustasandite toomisest Eestisse kui Eesti asja ajamisest Brüsselis.

Meie kuus eurosaadikut ei istu ju Euroopa Parlamendis ühise laua taga, sini-must-valge lipp ees. Nad ajavad seal eraldi tegutsevates ja üksteisega visalt võistlevates fraktsioonides Euroopa liberaalide, sotside, roheliste ja konservatiivide asja, kusjuures suunanäitajaiks on tavaliselt suuremate esindustega liikmesriikide saadikud. Kuivõrd hästi ja ladusalt läheb Eesti asja ajamine nendesamade erakondade esindajate poolt Riigikogus, on ju kõigile teada.

Ühise meele leidmine ELi tasandil on kordi raskem. Õnneks pole Euroopa Parlamendis opositsiooni, on vaid suuresti erinevad võimalused oma ideede elluviimiseks. On kerge arvata, mida suudab üks Eestist valitud saadik korda saata meie mõistes tõeliselt suures Euroopa Parlamendis töötavas fraktsioonis, kus tegutseb rohkem kui kakssada inimest.

Päris adekvaatne pole ka järeldus, et Euroopa Parlamendi väiksemates fraktsioonides oleks väikeriikidest valitud saadikute võimalik mõjujõud tõenäolisem. Ennekõike saavad Brüsselis hakkama ikkagi poliitiliselt toimekad, mitmekülgselt elus ja töös kogenud inimesed, mis loomulikult ei tähenda seda, et sünniaastanumber peaks olema võimalikult väike. Eurosaadikute hulgas on olnud neid, kes vaatamata tagasihoidlikule panusele kodumaises poliitikas on Brüsselis teinud kadestamisväärset karjääri.

Paraku on siiski rohkem neid, kelle kunagine kodune poliitsära on kõrgkonkurentsis tuhmunud. Euroopa Parlamendi eripära on seegi, et ükski Brüsselisse valitud saadik ei tea, millises komisjonis või komitees ta valimisedu korral töötama hakkab.

Nii mõnigi liikmesriigi minister tegutseb Brüsselis harjumuspärasest hoopis kauge valdkonna komisjonis. Paraku käib see koguni eurovolinike kohta, kes peaks ju ometi olema liikmesmaade poliitiline koorekiht. Seega tunnustatud kompetents kodumaal ei tähenda veel garanteeritult seda, et saadud kogemusi saab ka Euroopa Parlamendis kasutada ning edasi arendada. Seega võiks Brüsselisse valida ennekõike sisult mitmekülgsed saadikukandidaadid.

Ei tea küll miks, aga kuus Eestist valitud eurosaadikut on seni hämmastavalt vähe teinud Euroopa Liidu kasulike kogemuste tutvustamisel meie rahvale. Ikka räägitakse ju tänagi veel Eestis Euroopa Liidust kui millestki võõrapärasest, millega meil on üsna vähe kokkupuuteid. Küllap seetõttu teataksegi meie eurosaadikute tegemistest Brüsselis nii vähe. Nad ise on oma rahva poolt suuresti unustatud, kuigi nende suured sissetulekud on rahva enamusele teada.

Rohkem kui raportite koostamisest Brüsselis oleks meil vaja kuulda meie eurosaadikute soovitusi ja nõuandeid Eesti probleemide lahendamiseks. Paljudes Euroopa riikides on need probleemid ammu ja edukalt lahendatud. Seega toogu meie eurosaadikud senisest tunduvalt rohkem Euroopat Eestisse. Eesti on Euroopas niigi. Õnneks juba 1. maist 2004.