Idee, et kõik saab ja tulebki rahaks teha, ka häbi, avalik alandus ja armutu enesepaljastamine, läbib ka Kanal 2 pühapäevaõhtust telemängu, vaadatavuse edetabelis esikohal troonivat “Tõehetke”. Isegi kui suurem osa inimesi foorumites ja kommentaariumides nõustub, et see on haige meelelahutus, ei ole see mingi argument teletootjatele, kirjutab Ekspress.

See on esimene telemäng, kus küsimused ja vastused on osalejal enne teada — inimene on neile küsimustele valedetektori all juba enne saatelindistust vastanud, ta teab, mis teda ootab. Miljoni saamiseks tuleb vastata 21-le küsimusele. “Põnevust” lisab tõsiasi, et seda tuleb teha sugulaste, sõprade ja abikaasa juuresolekul.

“Kas sa alati pesed käsi pärast tualeti külastamist?”

Saate kodulehelt näeme, et saates osalemiseks tuli täita ankeet, mis sisaldas ohtralt küsimusi inimese eraeluliste detailide, suhtumiste ja juhtumiste kohta. Kas su elus on juhtunud midagi, mille pärast sul on häbi? Kes on sinu praeguse töökoha kõige ebameeldivam kaastöötaja? Kirjelda oma läbisaamist partneri, ema, isa, ülemusega? Kas oled käinud kohtamas rohkem kui ühe inimesega samal ajal? Kas tead kõigi inimeste nimesid, kellega sa maganud oled? Kas oled kunagi tarvitanud narkootikume? Kui jah, siis milliseid? Kas sind on kunagi vahistatud? Kui jah, siis mis põhjusel ja millal see juhtus (kuupäevaliselt)? Jne jne jne.

Ankeedis tuli üles anda ka kolme perekonnaliikme ja kolme hea tuttava andmed ning otsese ülemuse kontakt. Ka info tervise kohta (operatsioonid, ravimid) tuli kirja panna. Ning eriti irooniliselt on ankeedi lõpus kirjas, et “Kõik sooviavalduses avaldatud info ja Teie isikuandmed on rangelt kaitstud ega kuulu avalikustamisele”. Ligi 300 000 televaatajat ja ma ei tea kui palju “Reporteri” vaatajaid ja kõik Õhtulehe lugejad ei saanud ju teada, et keegi Kalev Tais basseini pissis, ega ju?

Lisaks infole, mis osaleda sooviv inimene ise enda kohta vabatahtlikult annab, uuritakse ka üles antud heade tuttavate käest, mida konkreetselt ohvril võiks varjata olla. Rääkida siinkohal, et pealekaebamises on midagi väga eestlaslikku, on lihtsalt rumal, sest saade töötab sama hästi Ameerikast Austraaliani, Iisraelist Itaaliani ning isegi lõunanaabrid lätlased ja põhjanaabrid soomlased on “Tõehetke” kütkes. Ning kõikjal on reaktsioonid vastuolulised — seda jälestatakse, aga seda vaadatakse.

Tavalise inimese argimuredest halli eksistentsi uueks narkootikumiks on saanud eetriaeg, ning tuhandetele seal ekraani taga annab see täiesti legaalse teiste ellu piilumise kogemuse. Vastasmaja akna taga toimuva salvestamine võib osutuda kriminaalseks tegevuseks, aga suure telekanali vahendusel osa saada võõra inimese voodielusaladustest ei ole seda mitte. Mida see ütleb meile moodsa ühiskonna kohta?

Kes sellistes saadetes osaleb?

Oliver James, psühholoog, kes on intervjueerinud reality-show’des osalejaid Inglismaal, leidis, et see on keskmisest madalama enesehinnanguga wannabe, kellele läheb meeletult korda, mida teised temast arvavad. Ehk siis, esialgu oled sa mitte keegi. Sa oled tavaline.

Sa ei ole täiuslik. Sul ole mingisuguseid erilisi oskusi ega andeid, aga miks neid peakski vaja olema, kui võid osaleda “Hirmu faktoris”, mugida vaklasid ja sa saadki kuulsaks ja rikkaks.

Või vastata mõnele küsimusele ausalt! Lihtne!

Selge on see, et mida rohkem me veedame aega tõsielutelevisiooniga, millel tõsieluga on vaid nii palju pistmist, et need inimesed seal on (harilikult) päris inimesed, mitte professionaalsed näitlejad, seda vähem jääb meil endal aega oma elu elada. Ja mulle meeldis üks Wiredi artikkel, kus rõhutati, et väga hea on teha vahet nii — kui reaalselt, tänaval, oleme me sunnitud olema viisakad ja tolereerima enda ümber erinevusi, sest muidu tunneme omal nahal, et oleme piiri ületanud, siis telestuudio turvalises keskkonnas või tõsielusarja päriselust eraldatud vaakumis ning pihitoolis lubatakse endale rahulikult üle ühiskondliku normi piiride minemist. Telekast reaalsusmänge jälgides võib jäädagi mulje, et miks mitte ka tänaval lõpuni aus olla.

Seda depressiooni, mis järgneb siis, kui ellu tagasi minnes respekt vapra ja ausa inimese vastu hoopis vähenenud on, enam kaamerad ei jälgi. Pealegi ei ole tänases ühiskonnas popp tunnistada, et eksisin, kahetsen, olin loll. Vastupidi, öeldakse veel viimase jõuga, et läheks uuesti! Kindlasti!

Praegu on õige hetk igaühel enda käest küsida, miks me vaatame kallil pühapäevaõhtul kaaskodaniku virtuaalset enesetappu helesinisel ekraanil.