Ene Pajula: Ka kuivanud puu on kellegi kodu
Käidi aga ka Kullametsa arboreetumis, Puhtu-Laelatu puisniidul, Marimetsa rabas, Matsalu rahvuspargis ja RMK Nõva puhkealal.
Nõvale sõitis kaks üheksandat klassi. Enne põhikooli lõpueksamite algust oli see hea võimalus klassikaaslastega koos värskes õhus lõõgastuda ja samas metsast rohkem teada saada. Õpetaja Anu Heinorg andis viimased juhtnöörid: „Kui kohale jõuame, pole mitte kellelgi klappe kõrvas! Nõval kuulame linnulaulu, metsa ja mere hääli!”
Metsaga mestis
RMK Nõva looduskeskuses ootasid õpilasi retkejuht Silja Silver ja looduskeskuse juht Kalle Kõllamaa. Nõva liivastel põndakutel kasvavad ulatuslikud nõmmemetsad muutuvad põuastel suvedel kergesti krõbekuivaks ja tulekahjud on kerged tulema. Õpilased teavad, et tulekahi võib süttida ka metsa visatud pudelist, rääkimata siis hooletult tehtud lõkkest või äravisatud suitsukonist. Viimane ulatuslik metsatulekahju oli Nõval 2008. aastal ja see põletas maha 800 hektarit metsa. Kaks aastat varem rüüstas Nõva randu üks suuremaid Eestit tabanud õlireostusi. Hukkusid tuhanded linnud, vaid paarsada neist õnnestus Nõva ajutisel linnuhaiglal päästa.
Veel paarkümmend aastat tagasi õpetati metsanduse eriala üliõpilastele, et kuivanud puud tuleb igal juhul maha võtta, nüüd on seisukohad muutunud. Silja Silver: „Ka vana ja elutu puu võib olla kellegi kodu, lindude või mõnemillimeetriste mutukate vääriselupaik.” Kui omal ajal käis talumees enne raiet ümber iga puu, silitas koort ja oksi, kaalus enne kirve puusse löömist põhjalikult, kuhu selle puu puit kõige enam sobib, siis tänapäeval teevad kogu metsatöö ära masinad. Emotsionaalne side puu ja inimese vahel kipub järjest rohkem kaduma.
Võlumets
Nõva kandis on palju järvi. Allikajärv on huvitava kujuga – sellesse tungib pikk nooljas neem, kuhu pääseb üle Vanajõe silla. Teisel pool silda on mets hoopis teistsugune – isegi õhk on erinev, osoonirikkam. „Oleme jõudnud võlumetsa,” tutvustab Kalle Kõllamaa. See on mitmekesisema puistuga paik – enamasti kuused, aga sekka kaski ja pihlakaid. „Siin on meie metsaema elupaik – see on haldjas, kes jälgib, et metsas kõik korras oleks,” räägib retkejuht ja näitab järveäärset kaske, kus kõrgub metsaema kiiktool. Hetkeks jäävad kõik vait ja kuulatavad. Ümbrus kajab lindude laulust. Retkejuht loetleb: mets-lehelind, metsvint... „Pange tähele, see, kes laulab – siit-siit metsast ei tohi võtta mitte üks pirrutikk –, ongi metsvint. Tema on meie metsavaht,” seletab Kalle Kõllamaa. Kuivanud puu oksal otse ees istub oksal punaselg-õgija, Eesti aasta lind 2010, ja laseb ennast tükk aega imetleda, enne kui õhku tõuseb.
Mereparras
Matk viib läbi eri kõrguses männimetsa. Ühel pool rada on neljakümneaastane, teisel pool kolmekümneaastane männik. „See siin on 1967. aasta augustitormi ala. Tollal tegi torm eriti Loode-Eestis puhta töö, nagu oleks tohututes metsamassiivides lageraiet tehtud. Need männid siin on tollal asemele külvatud ja istutatud,” selgitab retkejuht ja tutvustab puude mõõteriista kluppi. Sellega saab mõõta puude kõrgust ja tüvede läbimõõtu. „Kas keegi teab, kui kõrge on Eesti kõrgeim puu?” küsib ta. Keegi ei tea. „44 meetrit. See on üks Tartumaal Järvseljal kasvav kuusk,” vastab ta ise.
Liigutakse edasi ja maapind tõuseb. Merekohin kostab järjest tugevamini. Luiteala on tuhandete aastate jooksul tuulega kokku kuhjatud liivahanged. „See siin on meie kõrgeim mereäärne luitevall, mida kutsutakse merepardaks,” selgitab retkejuht. Pinnas on kehvapoolne ja männid kidurad. Ent mõned neist on tõeliselt eakad, kuni 300-aastased vanakesed. Mõni on täiesti kuivanud, teisel on ladvas veel väike roheline tutt, nii et eluvaim sees. Enamasti kõrguvad need üle nooremate puude, pilkupüüdvad kui dekoratiivsed puuskulptuurid.
Mis jäi Nõvalt kõige eredamalt meelde? Punaselg-õgija, lindude laul, metsaema lood, aga ka see, kuidas puutüvesid mõõdetakse.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest.
