Emotsioonid valitsevad maailma
Lang ei kavatsenud sugugi ainuisikuliselt otsustada, mida inimesed lugema peavad ja mida mitte. Asja mõte polnud keelata, käskida, puua ja lasta, vaid arutleda, kuidas kasutada riigi poolt raamatukogudele eraldatavat raha. Ministri seisukoht oli: selle summa ulatuses, mis riik annab, tuleks soetada kultuuriajakirjandust ja väärtkirjandust; „elamisõpetused“ ja meelelahutus aga peaksid raamatukogudesse jõudma kohalike omavalitsuse eraldatavate summade eest, mis võrreldes riigi rahaga on tublisti suuremad. See seisukoht on mõistlik ning need, kes vastu argumenteerisid, ei kuulanud, mida Lang ütles.
Meedia keeras vindi üle
Küsimusel, kust jookseb väärt- ja ajaviitekirjanduse piir, on mõte sees, kuigi lõpliku ja igaühele sobiva vastuseni see arutelu viia ei saa. Asi pole selles, et vahetegemine oleks võimatu või jookseks mõistlik piir igaühe peas, vaid selles, et piiri jäik paikapanemine põhjustaks trotsi ja veelgi suuremaid vaidlusi, millele on ette määratud viljatuks jääda. Siin peaks igal konkreetsel juhul otsuse tegema raamatukogu, arvestades oma lugejate vajadusi ja kasutades riigi raha otstarbekalt.
Miks muutus iseenesest mõistlikust mõttest alanud arutelu nii emotsionaalseks? Osaliselt ilmselt soovimatusest kuulata ja soovist vastu vaielda juba enne teemasse süvenemist. Teisalt seepärast, et meediale sobivad lihtsad vastandused paremini kui sisuline arutelu. Seetõttu aitas ajakirjandus tõhusalt kaasa, et diskussioon peateemast kõrvale kalduks ja lõpuks täiesti käest ära läheks. Laiale publikule on igati vastuvõetav, kui keegi lolliks tehakse või vaenlaseks kuulutatakse – ja siis veel inimesed „arvamust avaldama” kutsutakse küsimuses, mille sisu on moondunud.
Emotsionaalsusel on siin veel mitu põhjust. Emotsionaalsus on ühiskonnas kõrgelt väärtustatud, kuigi seda harva niimoodi sõnastatakse. Emotsioonidele on üles ehitatud kogu reklaami-, meedia- ja meelelahutustööstus, viimase osana on käsitatav ka ajaviitekirjandus. Reklaamid eeldavad ostu sooritamist emotsionaalsetel ajenditel: põhimõtteliselt ei osta mees mitte uut habemeajamisvahendit, vaid tunnet, mida loodab seda kasutades kogeda. Naine ei osta mitte uut kleiti, vaid tunnet, et ta näeb selles ilus välja, enesekindlust ja teiste tähelepanu.
Meelelahutusmeedia ja ajaviitekirjandus toimib samuti emotsioonide peal, luues võimalusi kellegi kannatustele kaasa elada, kedagi vihata, imetleda, põlata, armastada. Eelkõige tekitatakse emotsioon kas vastandumise või samastumise kaudu: omasugusele (või sellisele, kelle moodi soovitakse olla) tuntakse kaasa ning elatakse kaasa tema õnnestumistele; teistsugust tõrjutakse või halvustatakse, äärmuslikul juhul solvatakse ja alandatakse (näiteks kommentaariumis).
Tunded murravad välja
Ja kui nüüd keegi kutsub arutlema, kas riik peaks „emotsioonitööstust” rahastama, keevadki emotsioonid üle. Siinkohal ei peaks vaikimisi eeldama, et rangelt intellektuaalne arutelu on tingimata parem, kuigi naerualuseks saamise oht on ratsionaalse argumentatsiooni puhul väiksem. Ka pole õigus neil, kes väärtkirjandust, väärtfilme ja kogu päris kunsti ainult inimese mõistuslikku poolt kõnetavat usuvad. Esteetika ajalugu ei tõenda seda kuidagi. Vaidlused hea ja halva maitse üle viitavad eelkõige inimese meelelistele omadustele, mille muljed kajastuvad nii emotsioonides kui ka intellektis.
Ei saa ka väita, nagu oleks emotsionaalsus või ratsionaalsus iseenesest hea või halb või nagu oleks üleüldse tegemist kindlapiiriliste nähtustega. Mitte et osa emotsioone oleks „madalamad“ ja teised „kõrgemad“ – või osa mõttemaailmast lihtsakoeline ja teine justkui ülevam. Ei ole mingil viisil õigem või õilsam otsustada, et elada mõistusega on parem kui emotsioonidega. Mõlemad on inimeses nii või teisiti olemas, seda eitada tähendaks inimloomuse mahasalgamist. Ainult et emotsioonide ülemvõim paistab rohkem silma.
Piisab suvalise ajalehe majanduskülgede lahtilöömisest, et märgata: eurotsooni kriisi kirjeldamine käib suuresti emotsioonide keeles, kohati mitte enam psühholoogia, vaid lausa psühhiaatria terminites. Üdini ratsionaalseks peetud majandus näitab end äkitselt „pehme” ja emotsionaalsena, lõhestatuna ahnusest ja hirmust – kahest ülivõimsast emotsioonist, mis on pikka aega juhtinud mitte ainult majandust, vaid ka poliitikat ja inimsuhteid.
Nii emotsioonid kui ka mõtted on erakordselt tugevad jõud, mille olemasoluga tuleb arvestada. Küsimus ei seisne mitte nende hindamises ja lahterdamises, vaid pigem selles, kas inimene valitseb oma mõtteid ja tundeid või valitsevad need teda. Senimaani on emotsioonid ja mõtted kahtlemata valitsenud inimest, esimesed märksa tugevamini kui teised ning sageli kahjuks purustavate tagajärgedega (sõjad, haigused, suhete purunemised jne). Seesama läbini haige majanduski ei saa paraneda enne, kui inimesed hakkavad endale aru andma, millel nad end tegelikult juhtida lasevad.
