Emapalk on lastetusmaks

 (128)
Emapalk on lastetusmaks
Foto: Ilmar Saabas

Kõigile meeldib, kui raha antakse. Kuid iga hüvitis riigieelarvest tuleb ju ikkagi maksumaksja enda taskust, kirjutab Vilja Kiisler Õpetajate Lehes.

Valitsus, kelle ajal õlle hinda tõstetakse, ei pidavat kaua püsima. Eestis see käibefraasiks muutunud „Šveijki” tsitaat ei kehti: õlle hind rallib nagu kõik teisedki hinnad vägevas tempos, aga eurotsooni vaeseim riik Eesti juhthobuseid vahetada ei soovi, justkui oleks rahvas masu ajal õllejoomise maha jätnud. Küllap võiks ka öelda, et lastetusmaksu kehtestanud valitsus pikalt ei püsi, ent kas see ka päriselt nii oleks, seda me ilmselt järele kontrollida ei saa.

Kuigi aeg-ajalt käib keegi jälle lastetusmaksu idee välja või väitleb värvikalt selle vastu, ei usu ma, et teema poliitilisel tasemel kunagi tõsiseltvõetavaks tõuseks. Poliitikud teavad hästi, et see mõte on äärmiselt ebapopulaarne, aga kütab garanteeritult kirgi, nii et isegi kui keegi selle kondi jälle avalikku arvamusruumi pureda viskab, hoiavad poliitikud enamasti suu kinni. Las kisavad ja käratsevad. Kui pahameel on suunatud mingi pseudoteema lahkamisele, saab vaikselt mõne kaudse maksutõusu ära vormistada.

Emapension on puhas populism

Valimiste eel kulutati palju aega, ruumi ja suid vaidlemiseks emapensioni üle, mis oli üks IRL-i kampaania kolmest vaalast. On päris selge, et lähemas tulevikus pole sellest väljaspool kampaaniakonteksti üldse mõtet rääkida. Raha ei kasva ju puu otsas ja olemasolevaid summasid saab ainult ümber jagada, mitte mõtte jõul suurendada. Oli piinlik kuulata IRL-i kuuluvaid arukaid inimesi vastupidist tõendamas. Selline lubadus reaalse jõu õlata, ehk olemata valitsuse moodustaja, on sulaselge valija petmine, mille juba lähikuud meile selgeks teevad.

Aga isegi kui reaalpoliitiline kontekst kõrvale jätta, on emapensioni lubamine lühinägelik ja populistlik.

Tuletame meelde, missuguse meelekindlusega lükati pikali pensionisambad, mille rajamise aegu riik pankadega suurejooneliselt kokku mängis: pangad jagasid meepurke ja sooje tekke, et uusi pensionikundesid enda juurde meelitada, ning riik, selle asemel et buumiaegse mulli lõhkipuhumist takistada, lubas lahkesti omapoolseid makseid sammastesse. Siis tuli masu ning „elu tegi omad korrektiivid” – vähe sellest, et katkesid riigi maksed, ka inimeste endi turvalise vanaduspõlve nimel kõrvale pandud raha sulas silmanähtavalt, selle asemel et kasvada ja koguneda.

Raha ei külva tulnukad

Tõsi, emapalga loomise aegu peeti ka seda ebarealistlikuks. Siis olid Reformierakonnal oma idee kaitsmiseks päris head argumendid: laste saamine viib üldjuhul elatustaseme alla, olles üks suuremaid vaesusriske üldse. Emapalk sündis selleks, et kompenseerida peredele lapse sünniga kaasnev elatustaseme langus. Kui lisada siia vanemapalga populistlik esitlemine eestlaste alaliseks mureks oleva iibeprobleemi lahendajana, oligi ühiskonnas vajalik toetusfoon loodud. Kes saab siis pahaks panna, kui ema saab lapsega kodus olemise eest senise palgaga seotud sissetulekut edasi? Kõigile meeldib, kui raha antakse.

Vähem räägiti sellest, et ega vanemapalgana makstavat rahagi tulnukad lennumasinatelt külvanud. Mis tahes hüvitise maksmine riigieelarvest tuleb ikkagi maksumaksja enda taskust.

Lastetu „preemiat” ei saa

Iseenesest ei saagi riik teha muud kui maksumaksjate käest kogutavat raha ümber jagada, ning seda tehakse ideaalis vastavalt erakonna maailmavaatele, praktikas suurema häältesaagi kogumise ning võimul püsimise nimel. Reformierakonna pikaajaline domineerimine näib tõendavat, et loogika maksad rohkem makse, saad ka riigikassast rohkem tagasi meeldib eestlastele. Riik armastab neid, kes teevad tööd, näevad vaeva ja saavad rohkem palka.

Vähem mõeldakse sellele, et ühte asja on kerge valijale teise nime all maha müüa, ning seda tehaksegi. Sisuliselt pole ju emapalk ja selle vaimne sõsar emapension mitte midagi muud kui lastetusmaks teise nime all. Lihtsalt negatiivne on sõnastatud positiivseks. Samasse kategooriasse paigutuvad ka lastega seotud tulumaksusoodustused, mida headel aegadel kehtida lasti, mis aga halbade aegade saabudes suurema meediakärata ära kaotati. Mehed ja naised, kes väga lapsi tahavad, aga neid mõnel valusal põhjusel ei saa, ei saa vanemahüvitist iial nautida, olgu nad kui tahes tublid ja teenekad maksumaksjad.

Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest