Ema ühistranspordist: kui piletit enam ei ole, siis mina lapsega bussi minna ei julge!
Mina olen üks neist vähestest, kes pooldas reisisaatjaid. Lapsevankriga liigeldes olin väga tänulik nendele inimestele, kes alati aitasid mul vankri bussi tõsta, peletasid inimesi kärukohtadelt ning viskasid haisvad ja purjus tegelased bussist välja. Mulle meeldib sõita puhtas bussis, kus mul ei ole pidevat hirmu, et keegi minu koti vastu ebatervet huvi ilmutab, mu lapsele odekolonnihaisu näkku hingab, purjus peaga toolid täis pissib ja oma sügelisi lahkesti ka kaasreisijatega jagab.
Pärast reisisaatjate lahkumist on bussid ja trollid väga kiiresti väga palju räpasemaks muutunud. Bussid haisevad, toolid on täis pissitud või õllega üle kallatud, torud kleepuvad. Mitu korda olen pidanud koos sõitma narkomaanidega. Nad seisavad just sel ainsal kohal, kuhu mina oma käruga mahun, tuiguvad täitsa omas maailmas, süstlad suitsupakkidest välja paistmas. Hea on, kui nad on rahulikud, aga jumal ise ainult teab, millal neil mingi hoog peale tuleb. Päris õudne on nende kõrval seista. Mina, noor ema, ei lähe neid torkima, nii enda kui beebi elu on natuke liiga kallid. Kahjuks ei ole kaasreisijatel piisavalt kodanikujulgust, et appi tulla ning ebameeldivad tüübid bussist eemaldada.
Õhtuti vallutavad bussid purjus noortekambad, kes on kodus “põhja alla teinud” ning suunduvad nüüd linna edasi läbustama. Kui ma mõnikord hiliselt jalutuskäigult beebiga bussiga koju sõidan, valdab mind tõsine hirm — pelgan, et mõni neist oksendab, kukub mu käru otsa, muutub agressiivseks, varastab mu koti ära…
Kui praegu on vähemalt mingi väike lootus, et Mupo, keda näeb pileteid kontrollimas sama harva kui kuuvarjutust taevas, päeva jooksul vähemalt mõne täitanud ja end täis kusnud tegelase, narkomaani või purjutaja bussist välja viskab, siis piletite kadumisega ei jää alles ju ühtegi kontrollorganit. Mis tähendab, et ühiskonna põhjakihil on vaba voli ühistransport täielikult endale vallutada. Praegu niigi räpased (kuid veel sõidetavad) bussid muutuvad siis ju täiesti parmude meelelahutuspaigaks, noortekampade lollitamiskohaks, taskuvaraste paradiisiks.
Pole parata — kui bussisõidu eest enam tasuma ei pea, siis normaalsetel tööl käivatel inimestel, lastega emadel, noortel üksikutel tüdrukutel ja muidu oma tervise eest hoolitsevatel inimestel sinna asja pole. Mis siis ikka, sõidan edaspidi autoga ja palun looduselt andeks, et minu soov keskkonda säästa linnaisasid ei huvita, aga mida peavad tegema need, kel pole võimalust endale autot osta?
