Ema: mul on lapse lasteaia pärast häbi
Minu viieaastane poeg käib ühes Mustamäe lasteaias. Ka mina käisin väiksena samas lasteaias, seetõttu on mul hea võrrelda, kuidas on olukord vahepeal muutunud.
Kurb on tõdeda, et ega väga ei olegi. Pesuruum on samasugune, nagu 25 aastat tagasi. Need samad kraanikausid, ühe keeratava nupuga, kust niriseb ainult külma vett. Kõige odavamad seebitükid, tõenäoliselt mitme vana seebi jääkidest kokku sulatatud. Kord läks seal mingi toru katki ning rühmas oli uputus, aga 68aastane remondimees koondati möödunud sügisel rahapuudusel, seetõttu paluti kiirkorras appi lapsevanemaid — kas keegi oskab toru parandada? Ühe tüdruku isa on kuldsete kätega mees, kes samuti olude sunnil hetkel töötu, tema on siis käinud ning parandanud nii torusid, toole, laudu kui ukselukke. Tasuta muidugi.
Ka tualetipotid olid seal veel kaks aastat tagasi need samad, mis minu ajal. „Õnneks” lagunes siis üks lihtsalt täiesti laiali ning seejärel oli lihtsalt hädavajalik kõik kolm potti ümber vahetada.
Seinad lagunevad, hoov räämas
Millised on lasteaia seinad väljastpoolt, on lihtsalt raske kirjeldada. Poisikesed käivad neid sodimas ja lõhkumas, on visanud aknaid katki. Ühel aknal lõhuti välimine klaas ära, aga kuna sisemine jöi terveks, siis oli võimalik parandustöid neli kuud edasi lükata. See katkine klaas jäigi siis neljaks kuuks sinna ette.
Lasteaia hoovis on minu ajast alles veel vanad rauast ronimispuud ja kaarekujulised redelid. Mängumajad mädanesid ära ning õnneks võeti maha, ka ohtlikud liumäed on eemaldatud, aga asemele on toodud vaid kaks uut liumäge ja üks konstruktsioon, mille otsas lapsed saavad turnida. Kokku on terve suure lasteaiahoovi peale neil vaid 6-7 atraktsiooni, mis ilmutavad ka juba kulumise märke. Pluss neli liivakasti, mille liiva õnneks aeg-ajalt vahetatakse.
Rühm näeb seest õnneks enam-vähem normaalne välja. Igal aastal oleme kogunud raha, et lastele mänguasju osta. Rühmas on eelmistest lastest ka midagi järele jäänud, kuid väga kurb oleks ju, kui meie lapsed peaksid mängima katkiste asjadega. Õnneks saavad kõik vanemad aru, et legoklotsidest ei saa ehitada piraadilaeva, kui komplektist on pooled tükid puudu või mängida autodega, millel pole enam rattaid all ega protesteeri kunagi, kui laste mänguasjade jaoks raha küsitakse.
Vanematelt küsitakse raha kõige jaoks
Keegi ei protesteeri ka siis, kui kasvatajad paluvad lisakopikaid lastele kunstitarvete ostmiseks. Linna poolt eraldatud raha eest saavad nad kätte vaid kõige hädavajalikuma kraami — paberid, värvid ja pintslid. Nende vahenditega saab ainult joonistada, aga lapsed tahaksid vahepeal ka kleepida ja plastiliiniga voolida. Ning kasvatajad ostavad meie kogutud raha eest ka näiteks kleepekaid, et kunstitöid huvitavamaks teha.
Noh, kui võimalik, siis ju võiksite ka tualettpaberit või joonistuspaberit tuua, voodipesu ise pesta, koguda raha hoovi uute atraktsioonide paigaldamiseks, paremate mänguasjade ostmiseks. Kord läks rühmas telefon katki, vahetasime sellegi välja. Milliseid kohustusi me veel ei ole linnalt üle võtnud, ma ei teagi…
Kui mõnda aega tagasi tuli uudis, et lasteaiaõpetajate palka vähendatakse, olid kasvatajal pisarad silmas, kui ma õhtul oma pojale järele läksin. Ta istus oma laua taga, ütles, et ta tuleb niigi vaevu toime ega kujuta ette, mis edasi saama hakkab. Ning ohkas, et kaks aastat kogutud puhkusereisi raha leiab nüüd ilmselt teise kasutuse…
Nad on nüüd tööl mitte täiskohaga, vaid 0,8 kohaga. Ja teevad sellegipoolest täiskohaga tööd, hoolitsedes iga päev 24 mudilase eest, neid õpetades, riietades, lohutades, aidates, nendega mängides ja neid toites. See on hullumeelne töö ja minu meelest tuleks kasvatajatele anda vapruse eest medalid!
Kuhu läheb lasteaiamaks?
Ma maksan iga kuu (suvekuud välja arvata) lasteaiamaksu umbes 55 eurot. See ei ole odav lõbu ja ma arvan, et mul on õigus tahta sellise summa eest oma lapsele paremaid tingimusi selleks ajaks, kui mina käin tööl ja maksan linnakassasse makse. Lasteaiakohta ju muuta ka naljalt ei saa, sest Mustamäe lasteaiad on pilgeni täis. Eriti need, mis on korda tehtud ja ilusad.
Uudis Tallinna Televisiooni järjekordsest rahasüstist lõi mul eile peaaegu hinge kinni. Huvi pärast vaatasin siis ka uudiseid, kus peategelaseks oli Keskerakonna noortekogu esimees ja tõesõna — mul tuli pisar silma. Sellise asja jaoks leitakse raha, kuid kasvatajate palkadeks ja lastele normaalsete tingimuste loomiseks lasteaias mitte?
Selle asemel, et laste tulevikku investeerida, nende heaolu eest maksimaaselt hoolt kanda, neid inimesi väärtustada, kes meie lastest tulevased maksumaksjad kasvatavad, otsustab meie linnavalitsus anda raha hoopis selleks, et saaks end televiisoris eriti lollist küljest näidata.
Kuidas see võimalik on?
