27 aasta eest EPA agronoomina lõpetanud Juta Vahi läks eelmisel sügisel järgmisele haridusringile – hakkas Olustvere teenindus- ja maamajanduskoolis õppima tekstiilitööd.

Viimased paarkümmend aastat marjakasvatusega tegelnud ja Eesti koduveini konkursilgi ilma teinud Jutal on taskus ka reikimassaaži tunnistus ning sel alal on ta hulk aega leiba teeninud. Käsitöölise kutsetunnistust läkski ta püüdma eeskätt seepärast, et kui praegust ametit enam pidada ei suuda, on tulevik kindlustatud.

Söakas naine ei hüpanud siiski tundmatusse vette, huvi kohaliku käsitööpärandi ja näputöö vastu on tal alati olnud. Sissesaamiseks tuligi oma tööd ette näidata. Juta kaasavõetud esemete seas oli põnev kõladega vöö – kõlad on õhukesed nelinurksed lauakesed, mille nurkades on augud lõimelõngade jaoks.

Mustrid jutustavad lugusid
„Meie rahvakultuuris on põnevat palju,” räägib Juta. „Imetleme esiemade leidlikkust, püsivust ja seda, kuidas on suudetud välja mõelda nii huvitavaid esemeid, nagu näiteks seesama kõladega vöö, erinevad paelad. Palju loogilist mõtlemist ja meeldejätmist pidi neil olema. Meie teeme paberile joonise ja ajame näpuga järge, esivanemad tegid peast.

Piirkonniti on oma mustrid, aga ka need, mis jutustavad lugu. Meie ei oskagi lugeda, mis mustritesse kirja pandud, kõigel on oma tähendus.”
Tekstiilitöö eriala on töötavatele inimestele, õppeaeg on kaks aastat. Õpe lõpeb eksamiga komisjoni ees ja käsitöölise kutsetunnistuse saamisega. Teooria ja praktika käivad käsikäes, kuid Juta hinnangul võiks praktikatunde veelgi rohkem olla, kuna töömaht on väga suur.

„Teadvustasin, et see pole käsitööring, vaid korralik õpe,” räägib Juta. „Nagu hakkad lugemist õppima A-st ja B-st peale, nii ka käsitööd. Meie õpetajad on Viljandi kultuuriakadeemia lõpetanud.”

Kõiki käsitööliike pole esimese aastaga veel õpitud, kuid heegeldamine, varrastel kudumine ja kangakudumine on juba selged. Iidset nõeltehnikat õppides olid alguses näpud nii kohmetud, et kuidagi ei tulnud välja. Praegu õpitakse taimedega lõnga värvimist, igaüks katsetab ise. Juta on rahul lupiini, piparmündi ja kohvipaksuga tehtud katsetustega.

Arvuti asemel paber
„Mustrite loomine on kõige raskem,” arvab ta. „Vaim on vaja valmis panna ja paberile kanda mõtted. Kes oskab, teeb arvutis. Mina veel ei oska, teen paberile.”

Juta on oma kursusel kõige vanem, kuid tunneb end samasuguse koolilapsena ja on aeg-ajalt tööde esitamisega kimpus. Õppetöö käib korra kuus kolm täispäeva järjest ja harjutamist jagub õhtul ühikassegi.
Juta kaks poega ja tütar küsivad vahel, kuidas emal läheb koolis. Ja vahel vaatavad pika pilguga, kui imelisi asju ta juba teha oskab.
„Mu elus on palju uut – kolm õpetajat Õnne Uus, Ingrid Uus ja Made Uus,” naerab Juta.

„Juta on avatud ja õpihimuline,” arvab Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli direktor Arnold Pastak, kes Jutaga ühel kursusel EPA-s õppinud. Kursuse kokkutulekul ta Juta Olustverre õppima keelitaski. Pastaku sõnul sobib see eriala pisut küpsematele, kel kannatust muuseumides mustreid uurida ja pikalt ühe asja kallal nokitseda. Kool proovis algul ka põhikooli baasil vastu võtta, kuid huvilisi polnud. Töö kõrvalt soovivad aga õppida paljud, kes tahavad saada või viimistleda traditsioonilise käsitöö oskusi.

Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes