Ema ei ole mänguasi ega seltsidaam!

 (24)
EMA JA LAPS
EMA JA LAPSFoto: Priit Simson

Minu mõtteid ajendas lugu emalt, kes muretses, et tal pole piisavalt aega oma lapsega mängida.

Ema pole mänguasi - võib-olla ei väljenda ma end piisavalt täpselt, aga just sellest tahtsin ma alustada.

Muidugi näen ma ka oma lapse pealt, kui väga talle pakub rõõmu vanematega koos mängimine. Ta naudib seda tohutult. Samas on ta pere ainus laps, nii et ehk vajab ta pigem lihtsalt mängukaaslast.

Ka mina tunnen süümepiinu, et ma oma lapsega rohkem ei mängi. Kuigi, ausalt öeldes... ma ei ole temaga peaaegu üldse mänginud. Mulle ei meeldi mängud - ei laste ega täiskasvanute omad! Mul pole selleks lihtsalt tahtmist, viitsimist, fantaasiat. Minu arusaam puhkamisest on pigem mõnusalt omaette olemine. Lugedes, käsitööd tehes või palun väga - kas või pilvi vaadates! Palun ainult ärge sundige mind mängima!

Võib-olla on see ainult enesekaitse, aga ma ei tunne mitte mängimise pärast enam nii suuri süümepiinu. Ma julgen isegi öelda, et see n-ö kvaliteetaeg lastega on tugevalt ülehinnatud.

Mulle meenub lugu ühest väga kõrgel positsioonil töötavast naisest (ta elas Inglismaal, nii et jutt ei käi kellestki siinmail tuntust), kes oli ilmselgelt uhke, et tema veedab oma lastega just nimelt kvaliteetaega - käib muuseumides, kunstinäitustel (!) jne. Isegi õhtul magama saatis lapsi lapsehoidja. Ema mainis veel, et õnneks ei pea tema tegelema kõigi igapäevaste asjadega, näiteks ei pea ta kannatama laste jonni, kui nad ei taha hambaid pesta.

Seotud lood:

Minu arvates ei ole see naine ema, vaid oma laste seltsidaam! Ma arvan, et ta ei tunnegi tegelikult oma lapsi! Kui lastel tulevikus midagi hingel on, siis räägivad nad seda ilmselt lapsehoidjale, mitte emale.

Aga eks kuninglikes peredeski kasvatati lapsi vanasti just nii. Emadele-isadele tõi lapsehoidja lapse paariks tunniks päevas näha ja kui laps väsis ja jonnima hakkas, kutsuti ruttu lapsehoidja, kes asja üle võttis.

Muidugi ei tähenda see kõik, et need vanemad oma lapsi ei armasta, kuid ma ei mõista lapsevanema sellist rolli. Ilmselt olen oma ettekujutuse saanud oma emalt. Ma ei mäleta, et ema oleks minuga kunagi mänginud. Samas oli ta alati minu jaoks olemas. Tõepoolest alati. Kogu töövälise aja oli ema kodus, nii et mul oli lihtne oma asjadega tema poole pöörduda. Kui ma tahtsin midagi õmmelda, siis aitas ema mind alati. Tegime koos majapidamistöid ja maal tegime koos maatöid. Ma sain talle oma muredest ja rõõmudest rääkida.

Ilmselt olen ise täpselt seda tüüpi ema. Ma ei mängi oma lapsega, aga olen tema jaoks olemas. Olen temaga väga palju koos ja olen talle nö alati käepärast, kui tal on vaja, et keegi teda kuulaks või nõu annaks. Tahan oma vaba aja olla kodus, et lihtsalt olla oma lapse lähedal. Minu arvates ongi see kõige tähtsam.

Ma arvan, et tunnen oma last päris hästi ja oskan talle toeks olla. Kvaliteetaeg? Kinos käib temaga tavaliselt keegi teine ja loomulikult teen minagi temaga teatud asju koos. Aga kõige tähtsam on minu arvates see, et mina kui ema olen tema ilmasammas ja hädapidur. Sest ma arvan, et mängida saab temaga ka keegi teine, kuid olla tugisammas - see on minu arvates kõige tähtsam ülesanne ja miks ma peaks üldse tahtma selle kellegi teise jaoks jätta? Ja kellel veel peaks selle jaoks kannatust ja jaksu olema, kui mitte emal?

Nii et ma arvan, et lapsega mängimine iseenesest ei ole kõige tähtsam asi. Tähtis on lihtsalt lapsega koos olla ja see võib olla ka kartuleid koorides. Peaasi, et lapsel tekiks lähedustunne, võimalus rääkida ja teadmine, et oled tema jaoks olemas.