Suurlinna elu dikteerib sulle alatise kiiruse päevakavva, sest kõigil on kiire ja pidev ajanappus ning kuidas saaks siis sinul teisiti olla. Sa võtad selle omaks ja rapsid ning võitled oma eesmärkide nimel täpselt samas tempos. Hinges on aga pidev rahulolematus, et oled ikkagi vähe teinud ja vähe jõudnud. Ja siis kuuled, et paljud suurlinna elanikud otsivad hingerahu erinevates grupiteraapiates, aga unustavad ära, et selleks on ka teised võimalused nagu igasuguse ilmaga ja õigesti riides olles jalutada mere ääres ning lasta endasse voolata niisket ja tuulerikast mereõhku. Vaatad mere ääres kaugustesse, kus taeva- ja merepiir ühinevad ja sa tunned uut jõudu sinu sisse tulvavat ning uut tahet edasiminemiseks.Pärast sellist jalutuskäiku tunned, kuidas Su hing, meeled ja sisemus on kõik otsekui isepuhastunud.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, kui naasin oma endisesse kodulinna, siis olin ja olen siiani üllatunud siinsest keskkonnast ja inimestest. Jah, tänu tööle sõidan ma palju ringi Eesti väikelinnades ja olen pinnapealselt kursis sealse elukorralduse ja inimestega. Aga kui oled ise päevast päeva selle elu sees, siis on pilt hoopis teine. Missugune siis? küsite teie.
Esiteks olen autoga suur sõitja ja suurlinnas peab su kael tegema samu pöördeid nagu öökull metsas, sest sa pead ellujäämiseks teadma, mis toimub su ees, selja taga ja küljel ning sa oled kohustatud olema keskmisest terasem ja aimama ka seda, mis liigutust keegi roolis olles võib teha, kui ta koos sinuga liikluses on.

Aga väikelinnas on kõik ülirahulik.Sõidan peateel ja tahan keerata kõrvaltänavasse, siis näen, et sealtsamast tulev auto ootab mind rahulikult ära, kuigi tal on tuhandeid võimalusi kummide vilinal see pööre enne minu sinnajõudmist ära teha, aga ei, tema ootab ja ootab seepärast, et tal pole kiiret, ta ei võta riske ning arutu kiirustamine on tema meelest mõttetu.

Kui lähen väikelinna suurde kaubanduskeskusesse ja neid on selles linnas päris mitu, siis minu pöördumise peale müüja naeratab ja küsib ääretult sooja huviga,  et mida teile saan pakkuda. Pealinnas on tavaline aga see,et kassapidaja ütleb TERE sinu korvis olevale kaubale ja silmsidet sinu, kui ostjaga ei teki ning kui sa kaupa riiulilt üles ei leia, siis sinu pöördumise peale on müüjate käitumine kahetine -  kas ta viskab sulle üle õla, et mul on palk nii väike, ei mina oska midagi soovitada või rehmab käega kaugustesse, et meil on kõik kaup väljas ja kauba leiab lae all olevate siltide järgi. No tal on igati õigus, aga ikkagi tahaksin ma saada kliendina sinna juurde ka veidikene inimlikku mõõdet ja soojust ning klienditeenidajalikku tähelepanelikkust.

Väikelinnas aga ei suuda ma ikkagi siiani ära imestada,  et müüjatel on aega ja tahtmist ning sõbralikku soojust, et sinu kui kliendiga rääkida, soovitada ja isegi huumorit visata, kuigi ka nende palgad on väikesed.

Olen kogenud, et väikelinna rahvas hoiab tugevalt kokku, huvitub ükteisest ja aitab üksteist ilma midagi vastu tahtmata. Tegelikult oli see siin kõik selliselt ka 25 aastat tagasi, aga ma olen selle lihtsalt ära unustanud.

Toon veel ühe näite, mis juhtus minuga kaks päeva tagasi. Käisin teises väikelinnas massaažis ja pärast marumõnusat elamust läksin kõrvalasuvasse poodi, kust hankisin endale toiduaineid ning asusin tagasi koduteele. Teate ju küll naised, et on hetki, kus sa tahad, et sind keegi ei näeks ja minul just see moment siis oligi - masaažist tulnuna olid mu juuksed sassis ja veidi rasvasemad  kui muidu,  meiki polnud ja nägu oli pikast lamamisest loppis - ühesõnaga hea oli olla, aga välimus ei kannatnud mingisugust kriitikat.

Sõidan mina siis rahulikult, ilma kiirustamata ja mida ma ühel ajahetkel tagaaknast näen - eravärvides politseiauto sõidab minu taga ja vilgutades tuledega annab märku, et ma  peatuksin.

Ma olin muidugi üllatunud, sest kiirustanud ma polnud, sõitsin enda arust igati liikluseeskirjade kohaselt, aga seisma ma jäin, sest käsk on käsk. Politseinik ligines mu autole, tutvustas ennast äärmiselt viisakalt ja sõbralikult ning küsis mu juhilube ja autodokumente. Mina olen seaduskuulekas kodanik alati olnud, aga oh häda, seekord olid dokumendid ununenud kodus olevasse käekotti ja mul oli kaasas vaid nimeline pangakaart. Politseinik oli imestunud ja mina kurvalt abitu. Küsisin siis arglikult,  et miks te mind kinni pidasite, sõitsin ma ju korralikult. Tubli Eesti politseinik siis vastu, et ja sõitsite küll,  kiidan teid, aga poe juurest lahkudes unustasite ühe liigutuse tegemata - nimelt turvarihma peale panna. Minu autol on aga selline hea komme, et kui ma turvarihma unustangi panemata, siis ta piuksub nii haledalt ja nii kaua, et seda liigutust pole võimalik tegemata jätta. Ütlesin seda ka politseinikule, peale mida ta vaatas,  et minu turvarihm on tõesti olemas, aga see on liiga madalal ja edasi sain sellelt tublilt ja sõbraliku olemise politseinikult pikad juhised,  mis kõik võib minuga juhtuda avarii korral, kui rihm on selliselt kinnitatud. Ja vähe sellest,  koos siis seadistasime rihma õigesti ja peale minu nimekontrolli selgus, et kõik on õige ja mul on autojuhtimise õigus olemas, soovis see äärmiselt sõbralik ja tubli politseinik mulle turvalist sõitu ja manitses mind, et ID kaart peab olema alati kaasas tuvastamaks õiget isikut. Mina tänasin südamest ja sooja tundega südames jätkasin teed.

Nii et ka Eesti politsei on väikelinnas rahulik, õpetav, hoiatav ja mitte alati trahvitegev, nagu me oleme harjunud tavapäraselt kogema.

Miks ma sellest kõigest räägin, aga ikka selleks, et see väikelinna elukogemus on toonud mu praegusesse ellu hingerahu, mu meeled on puhtad ja ma ise tahan olla veel palju parem inimene. Resümeerivalt- elukeskkond dikteerib suuresti  inimeste olemuse, käitumise ja mõttemaailma. Suurlinnas on need mõisted suures plaanis kuhugi kadunud, teisaldunud ja prevalveerib egoistlik maailmapilt.

Võib–olla me ei peakski kibelema suurlinna kiire elutempo keskele, kus hingehaavad ja solvumistunne on igapäevased nähtused. Võib–olla me leiaksime endile, oma perele võimalused elada hoopis toredates Eesti väikelinnades, kus elukeskkond on hoopis sõbralikum . Paraku on väikelinnades vähe töökohti, aga kas siinkohal ei võiks tulla appi meie enda Eesti riik, et aidata väikeettevõtjatel luua väiksematesse linnadesse töökohti või aidata  tuua väikelinnadesse erinevaid, ka väliskapitalil olevaid tootmisettevõtteid, sest just meie riigi juhtide käes on need ohjad ja hoovad, mis väikelinnade elu võiksid taaselustada ja seeläbi muutuks elu võimalikuks ka väikelinnades.Uskuge mind, ma olen näinud, siin on tugevalt inimpotentsiaali !

Kui meie iginoor armastatud  näitlejanna Ines Aru ühes oma hiljutises intervjuus kurvastusega märkis, et meil puudub eetika, esteetika ja empaatia, siis väikelinnades on see olemas ja kordi rohkem kui suurlinnas.