Elu Läänemere solgiaugu ääres
Päästku end, kes saab. Kui saab! Eestimaa Looduse Fondi juhatuse liige ja merebioloog Mart Jüssi teeb puust ja punaselt selgeks Läänemere tänase ökoloogilise seisu, mis on sisuliselt katastroofiline.
Mis on HELCOM-i lepe?
Teadvustades Läänemere majanduslikku, kultuurilist ja ühiskondlikku väärtust kõigile rannikul elavatele rahvastele, sõlmisid seitse toonast Läänemereriiki 1974. aastal riikidevahelise Läänemere kaitse konventsiooni. Seda rahvusvahelist lepet seati juhtima alaline rahvusvaheline komisjon peakorteriga Helsingis.
Nii ongi see 1980ndal aastal jõustunud ja tänaseni kehtiv konventsioon rohkem tuntud Helsingi komisjoni ehk HELCOM leppena. Poliitiliselt ja sisuliselt ajakohastatud uue, 1992 aasta leppega liitusid kõik tänased 9 Läänemereriiki ja Euroopa Ühendus, tänane Euroopa Liit.
Saasta vastu võitlejaid peetakse “eluvõõraks”
HELCOMi töö jaguneb viide valdkonda: laevandus, mereohutus, maismaalt pärinev reostus, eluslooduse kaitse ja keskkonnaseire. Lepingupoolte ametnike ja teadlaste koostöös valmivad soovitused, mis näitavad kätte viisid olulisemate teemade ja valupunktidega tegelemiseks, tegudeni peaks jõutama läbi rahvusliku seadusandluse. Selliseid soovitusi on viimastel kümnenditel välja töötatud ligi kakssada, tänasest sajakonnast jõusolevast keskendub valdav enamik Läänemere tervise peamisele lörtsijale — reostusele.
Lahti on kirjutatud erinevate saasteallikate olemus, mõjud ja vältimise viisid, reeglid ohtlike ainete ohutumaks veoks, keskkonnakatastroofide ärahoidmiseks ja tagajärgede kõrvaldamiseks. Kuna mere seisund mõjutab ka elu meres ja mere kallastel, leiame soovituste seast ka juhised, kuidas kaitsta pringleid, hülgeid ja lõhekala ning kuidas korraldada turismi ja puhkemajandust loodust säästval ja jätkusuutlikul moel.
Tore ju, ainult… need on soovitused. Seda sõna-sõnalt võttes on tihti otsustajad ettepanekute peale naernud nii et vats vappub, rõhutades oma iseolemist ja soovitajate väidetavat eluvõõrust.
Ametnike absoluutne ükskõiksus
Olen Läänemere hüljeste kaitset rahvusvaheliselt korraldava soovituse kaasautor ja seeläbi osalenud HELCOMi eluslooduse kaitse töörühma (HELCOM HABITAT) töös. Seeläbi olen ma näinud pühendumust, millega teadlased koostavad ja esitavad ettepanekuid solgisurma sureva mere kaitseks ja samas olen tajunud ka ametnike ükskõiksust — naabrimees soovitab mul kord päevas juukseid ka kammida… meri mind ei loksuta!
Läänemere kaitsesse on ka Eestis varem suhtutud kui võõrasse muresse, rikaste riikide ettekujutusse paremast tulevikust, mis meile, arenevale ja võrdsete perre kiirustavale rannikuriigile, ei saa olla igapäevaseks koormaks. Nii on vahendite nappusele viidates edasi lükatud mitmeid olulisi töid ja otsuseid. Samal ajal kuhjuvad meres laevad ja solk, kiratsevad kalurid ja hülged.
Hiljuti otsustas HELCOMi laevandusest lähtuva reostusega tegelev töörühm Tallinnas toimunud kohtumisel mitte nõuda reisilaevadel reovee merrepumpamise keelamist, kuna selline reostus moodustavat alla protsendi kogu vastavast solgikoormusest ning pealegi oleks kemmergute sisu kaldale andmine kallis ning keerukas tegevus. Samas oleks see üks reaalsetest võimalustest reostamist vähendada, sest mere puhastamine käib meil niikuinii üle jõukuse ja mõistuse. Las siis pealegi lasevad reisilaevad oma reoveed otse parda taha, õitsele puhkevad vetikad rõõmustavad meie rannamõnude ja kalakoelmute arvel.
Naftaga tegeleda ei taheta
Musta kullaga ei soovi samuti keegi oma käsi määrida. Ometi on HELCOMi ohuennetamise töörühma andmetel juba aastal 2015 Läänemere kaudu veetava nafta kogus 130 miljonit tonni.
Selline liiklus tõstab 10 000 tonni naftat merre paiskava suurõnnetuse tõenäosust tänasega võrreldes kogu Läänemeres kolmandiku võrra, Soome lahes koguni sada protsenti. Unustades, et elame Soome lahe lõunakaldal, venivad meie ametkondade filosoofilised vestlused õlifondi loomise ümber pimedatesse talveõhtutesse, vaikse ilmaga aga kostab silmapiiri tagant kokku põrkavate laevade pahaendelist kolinat.
Mürgised Läänemere kalad
„Söö mind ära!“ ütleb kala reklaamis enda ja tervisliku toidu kiituseks. Kui tegemist oleks vana väärika Läänemee räime või lõhega, oleks ettepanek niisama alatu kui ahvatlev. Merre valguvad mürgid nimelt kogunevad aja jooksul kaladesse, Läänemere räime ja lõhe kudedes on seda kohati piisavalt, et kalad ei mahu inimtoiduks lubatu raamidesse.
Rootsis ei soovitata lapseootel naistel Läänemerest püütud kala pruukida, et vähendada loote ajukahjustuse riski. Hinnatud lõhe aga kogub röövkalana endasse meres toitudes vähkitekitavat dioksiini. Kogused on küll imeväikesed, kuid mitte olematud.
Teine halvamaitseline lisand, mille me kalatoiduga kaasa saame, on räige raiskamine ja sahkerdamised kalapüügil. Turgudel müüakse palju rohkem kala, kui on kokku püügi ja tollideklaratsioonides. Kuni pole leidnud kinnitust fakt, et keegi oskab kalu käsitööna kuuri all kokku panna on alust arvata, et kvootidest, seadustest ja kokkulepetest ei peeta kinni, võetakse rohkem kui mõistlik ja säästlik.
Püütakse ka seda mida turule tuua ei saagi — võrkudes kaotavad elu kaaspüügina kaitsealused linnud, loomad ja kalad, kus ja kui palju, ei tea keegi, pole mainimist väärt ja vahest tunneb püüdja kergendustki, et mõni karvane või suleline kalatoiduline „looja karja“ läheb. Kala kadumises merest pole vist ikka mõtet hülgeid või nõidust kahtlustada.
“Sinised koridorid”
Läänemeri ei ole täna eriti külaslislahke paik — vaadake siinkirjutatu valguses, kuidas me oma külalisi vastu võtame. Tuhanded rändlinnud lõpetasid oma talvitumise õlitatult, mustades prügikottides Nõva rannas. Läti rannikul ekselnud küürvaal sõideti laevaga surnuks ning Soomet väisanud kaks harilikku delfiini leidsid kärmelt oma elule otsa kalavõrkudes.
Kui sa juhtumisi polegi külaline, vaid elad siin meres aastakümneid, vaevled peagi valudes, sooled on sõlmes ja järelkasv kiratseb nagu hülgelgi. HELCOM koostab merele soodsama tuleviku kindlustamiseks tegevuskava, kus eeldatakse kõigilt Läänemerega seotud tegevustelt senisest suuremat tähelepanu keskkonnamõjudele.
Elustiku kaitse paremaks tagamiseks on plaanis luua looduslikult seotud ja mitmekesiste merekaitsealade kogu merd kattev võrgustik. Need „sinised koridorid“ peaksid suunama kalad ohutumalt koelmutele ja meresõitjad eemale häirimsaltidest mereloomade ja lindude elupaikadest. Elustiku „Punase Raamatu“ lehtedele koondatakse teave merelooduse sellest osast, mida muutused keskkonnas kõige rohkem raputavad. Ei maksa aga loota, et selle töö teeb ära konventsioon Helsinkis.
Ühepäevaperemehed
Mere sant seis nõuab kõigilt mere ära kasutajatelt pingutusi edasise allakäigu pidurdamiseks. Selles valguses jäävad mõistmatuks juba kokkulepitusse erandeid teha ja otsuseid osaliselt täita, tegeleda tagajärgede, mitte põhjustega.
Läänemere olukord on piisavalt halb ja selle taga on senine ühepäevaperemehelikkus. Meil ei ole võimalik oma kodumaad kokku rullida ja viia kuhugi mujale või merel punni eest tõmmata ja sooja seebiveega kõik kalad puhtaks pesta. Küll saame me igal tasandil otsustada, kas me tahame kümne aasta pärast minna randa ujuma või veepinnal väiklevate saastalaikude värve vaatama.
