Elu kahel pool planku
Sovetiajal oli Baskinil üks popp huumorisketš, kus peategelasele ei andnud rahu, et mida „nad” ikkagi ehitavad plangu taha. Imelik, et see võõrastust tekitav „nemad” pole ka iseseisvuse ajal kuhugi kadunud, ehkki nüüd on plankudel selgelt kirjas, kes ehitab ja millal valmis saab ning kes vastutab.
„Nemad” lammutasid, „nemad” otsustasid, „nemad” tõstavad makse, „neile ei meeldi”. „Meil” on liiga madal positsioon miskis EL-i järjekordses edetabelis. See kõik on „meie” kõnepruugis ja liigagi tavaline.
Mina ei otsusta siin midagi
„Meie” ja „mina” otsustame ja teeme palju vähem, kui võiks. Pigem allutame end direktiividele, normidele ja reeglitele ning „neile”. See on mitu korda lihtsam, kui ise vastutus võtta. Isegi kui „meie” vahel pead tõstab, siis harvemini, kui võiks. Laulvat revolutsiooni ja julget kodanikku on vähe.
Ehkki pärast ACTA-t ja õpetajate streiki ju lootust oleks. Et oleks monsterlike süsteemide ja organisatsioonide sees ruumi lennukatele ideedele ja loovale vaimule. Et selleks ei peaks alati süsteemi lahtrit või kastikest looma.
Rindejoon, mis jagab selle maailma kaheks vastaliseks pooleks – võimsaks ja jõuliseks „nendeks” ning hapraks ja allaheitlikuks „meieks” –, on visa taanduma. Kui varem põhjendati segaseid otsuseid ühe kaugel ja kõrgel asuva pealinnaga, siis nüüd teisega. Ehkki vajadus endale heakskiitu leida tundub olevat metsik ja sisemine.
Lühikest iseseisva mõtlemise, tormi ja tungi perioodi poleks nagu olnudki. Nagu võtaks maad uus stagnatsioonilaine. Rahulolev, ogaruseni tarbiv, ennastimetlev ja väikekodanlikult hirmunud võimalike ebakõlade ja muutuste ees.
Tegelikult on imelihtne mis tahes olukorras võtta sellele eemalolevale jõuallikale viitamise ehk näilise ülima passiivsuse ja allaheitlikkuse positsioon. Nagu nõrgal ülemusel on kombeks öelda, et tema ei otsusta ju midagi. „Nemad” otsustavad ja kes täpselt otsustab, ei oska öelda. Oleks aga käsuliin võimalikult hämar ja läbipaistmatu. Nagu parimates bürokraatiamaades või Gogoli „Revidendis”.
Maha plank ja võtta vastutus
Mõneti on kahju, et revolutsioonilised ajad Eesti ajaloos tunduvad läbi olevat. Ajad, mil kõik oli võimalik. Kus Lennart Meri sugune suur isemõtleja sai presidendiks ja ministeeriumid ei koosnenud tüdinud palgatöölistest.
Mis oleks, kui ühel päeval võtta maha see „meie” ja „nende” vaheline plank, mis koosneb põhjendamatust aukartusest, hirmust ja enesekindluse puudumisest, ning alustada suhtlust ilma rindejooneta? Nagu võrdne võrdsega? Ilma jõupositsioonideta.
Meie taasiseseisvumisjärgne omariiklus on teismeeast välja kasvanud ning oleks aeg julgeda küsida ja vastata. Mitte oodata direktiive, võimalusi ja tähelepanu.
Kaks minu viimase aja lemmikõpetajat alustasid seda sügist omaenda huvikoolides. Milleks leppida järjest kärbitava palgaga või enda jagamisega nelja madala palgaga töökoha vahel, kui võib kokku koguda enesekindluse ja alustada omaenda kooliga? Just sellisega, nagu ise tahad. Oleks kõigil ainult julgust maailma iseenda jagu muuta, mitte viriseda, et „nemad” ei lase.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
