Elu ja surma mõte
Tavaline filosoofiline eetika ei käsitle eshatoloogilisi küsimusi ja kirikki on need suures osas Hollywoodile jätnud või õigupoolest on Hollywood need ära ajanud ja tulutoovaks teinud. Taevast ja põrgust rääkida — seda peetakse otsekui arhailiseks ja aegunuks. Hollywoodile on see aga lõputu mängumaa pakkuda oma versioone “Surematutest” “Igavese armastuseni”.
Surm on üks elu tähtsamaid sündmusi, kui mitte kõige tähtsam. Ei saa siiski öelda, et surma ja surematuse küsimus ei oleks filosoofiat üldse huvitanud. Sokrates, Platon, Augustinus, Kiergkegaard ja Heidegger on seda mõistnud.
Elu mõte omab tähenduse seoses surmaga. Mõte on seotud lõpuga, kui elul poleks lõppu, kui valitseks halb lõpmatus, siis ei oleks elul mõtet. Mõte on väljaspool seda sulet maailma ja mõtte kättesaamine eeldab lõppu selles maailmas.
Ometi on surm piirõudus ja tõestus kurja võimust ses maailmas. Kristluses on surm patu palk ja viimne vaenlane, kes võidetakse. Ja ometi on surmal ka oma sügavus ja suurus: surm on ka hüve ja väärtus. Paradoks on selles, et surematus on võimalik vaid surma kaudu astudes välja sellest ajast igavikku.
Elu on õilis seepärast, et tal on lõpp — surm, mis näitab, et inimene — tema igavavene vaim — on loodud kõrgema kutsumise jaoks. Võib-olla oli Platonil õigus, kui ta ütles, et filosoofia pole muud kui ettevalmistus surmaks.
Ettevalmistamata inimene seisab surma kui mõttetuse ees. Aga kas mitte just õud ja kurbus surma palge ees ei näita, et meiegi ei kuulu mitte ainult ajale, vaid igavikule? Igavik mitte ainult ei tõmba, vaid tekitab ka õudu ja kurbust. Sureb ju keegi või miski, kes/mis on meile kallis, või kellessse/millesse oleme kiindunud, nendega seotud.
Surm ei ole mitte ainult õudus, vaid ka lootus, kuigi inimene sageli seda ei oska ära tunda. Surm on ka vaimu ilmutus ja ilmutus sellest, et ajas pole võimalik igavik ja lõpu puudumine ajas oleks suur mõttetus.
Surmal on positiivne sõnum. Aga tegelikult on surm ainus kuri. Iga kurja võib viia kuni surmani. Siis saab kuri otsa. Tapmised, piin, viha, kibedus, näägutamine, kadedus, õelus on surm ja surma külvamine. Surm on nende ühine nimetaja.
Võiks isegi öelda: kui poleks Jumalat, siis maailm teostaks oma jumalatu eesmärgi lõputus — mitte igaveses, mis tähendab teist kvaliteeti elu — elus, aga kuna Jumal on, siis on see eesmärk teostamatu ja lõpeb surmaga.
Surm on patu palk, aga süütu ja patuta Jumala Poeg võttis surm vastu ja nii võitis selle. Kristuse vabatahtlik surm on kõrgeim väärtus. Kristuse ristil muutub surm eluks — isegi enam: igaveseks eluks.
Surm pole paradoksaalne mitte ainult eetiliselt, vaid ka esteetiliselt. Surm on kole ja surm on ilus. Surmal pole vaid lahutav, vaid ka puhastav toime.
Ja nii hirmus kui seda pole ka tunnistada: elu tähendus on seotud surmaga ja ta avaneb vaid surma palge ees. Inimese eetiline väärtus ilmub vaid surma katsumistes, surma, mida me kogeme tegelikult pea igal hetkel ja mida on täis ka rikaste ja ilusate elu.
Surm ei ole lõplik ja tal ei ole viimast sõna kui võtame teda kui elumüsteeriumi osa.
Eetika põhilause võiks olla sõnastatud ka nõnda: toimi kõikjal ja kõiges nii, et sa kinnitad igavest elu võites nii surma.
Võitlus surmaga igavese elu nimel tähendab seda, et sa suhtud endasse ja teistesse nii nagu võiksite te iga hetk surra.
Eetilist pardoksi võib väljendada ka imperatiivina: suhtu elavatesse kui surevatesse ja surnutesse kui elavatesse — meenuta surma kui elu saladust ja nii elus kui surmas kinnita igavest elu.
