Elu esimene suusamaraton: tugevate krampide vastu aitas vaid sool ja kurk
Bussisõit kulges uniselt, lürpisin energiajooki ja kuulasin kogenenud "huntide" jutte. Umbes tund enne starti jõudsime kohale ning siis võis juba rahus riietuma hakata. 8.45 paiku hakkasime bussist stardi poole liikuma, esmalt kõndisin uhkelt enda stardigrupist mööda, kuid siis sain ikka õigesse kohta. Kuna olin hiljapeale jäänud, oli kõik juba paksult rahvast täis ning tühja auku polnudki kõige kergem leida. Lõpuks sain ikka suusad maha ja juba oligi start. Võimas tunne on selles rahvamassis liikuma hakata.
Esimese paarisaja meetriga suutsin oma stardinumbri ühe nööri ära lõhkuda ja seega pidin esimesed 12 kilomeetrit bätmänlikult lehviva "keebiga" sõitma. Algus oli ikka jube keeruline - laskumistel pead kogu aeg pidurdama, tõusudel ei saa ka sõita. Põhiliselt tänu nahhaalsele sõidustiilile sain esimeseks toitlustuspunktiks üsna hea positsiooni. Esimest korda tekkis raske hetk 10. kilomeetri peal, kuid see läks suhteliselt ruttu üle.
Teine lõik oli 11 km pikk. See sisaldas ka rajaprofiililt vaadates kõige karmimat tõusu - Harimäe tõus. Sõidan ja sõidan, kuid tõusu ei tule. Järsku hakkab laskumine. Okei, laskumine oli vähemalt mõnusalt pikk - ca 2-3 kilomeetrit. Ühtlasi oli Matu teeninduspunktist (TP) kuni Ande TPni ka maratoni kõige lihtsam osa. Esimeses kahes punktis piirdusin ühe batooni söömise ja kahe topsiku spordijoogiga.
Tagantjärgi võib öelda, et see oli viga. 28. kilomeetril tundsin esimest korda teravat valu sääremarjas ja 30. kilomeetriks olid mõlemad sääremarjad krampis. Peatusin siis 32 km TPs ja sõin ja jõin korralikult, kuid tulemust ei olnud. Järgmise punktini oli 7 kilomeetrit ja nii raskeid hetki pole mul elus olnud. Tundsin, kuidas valu minu üle võimust võttis ja loobumismõtted tikkusid vägisi peale. Jõudes Peebu TPsse, suundusin sirgjooneliselt arsti juurde küsimusega: "kas krampide vastu aitab ainult katkestamine?", minu õnneks oli tema vastus rõõmsameelne: "ei, ei, katkestamine on küll viimane asi. Mine söö peoga soolaleiba ja hapukurki."
Kas need sõnad ja see mõte aitasid mul 10 kilomeetri jooksul krampidest jagu saada või aitas tõepoolest ohtralt soolase leiva ja hapukurgi sisse kugistamine mind, jääbki teadmata. Aga nagu ütlesin, siis tegelikult juba 46,5 kilomeetri peal Palu TPs tundsin end hästi. Eks oma roll oli ka sellel, et 40. kilomeetril hakkas lõpuks ometi allamäge minema ja mõnedel lõikudel oli ka tugev taganttuul, mis lubas jalgadele natukenegi puhkust anda ja paaristõugetega sõita.
Palu punktis ma väga palju ei söönud, sest järgmine punkt oli juba seitsme kilomeetri pärast. Nähes märki, et lõpuni on 15 kilomeetrit, sain aru, et ma tõepoolest lõpetan maratoni. Esimest korda seda tehes on see tõesti suurepärane tunne. Lausa kirjeldamatu. Mingil hetkel tundsin, kuidas emotsioonid minus võimust võtsid ning vägisi tahtsid rõõmupisarad silma tulla. Palust Hellenurmeni oli vast kerguselt teine lõik maratonil ning see sai üsna kiirelt seljataha jäetud.
Hellenurme TPs sõin nii palju kui jõudsin ning siis juba lõpu poole. Kuna ma polnud absoluutselt rajaprofiiliga tutvunud ning teadsin vaid, et lõpp on valdavalt allamäge, panin viimase 10 kilomeetri jooksul kahest esimesest tõusust joostes üles. Ja siis vaatan ette... veel üks ja veel üks JA VEEL ÜKS! Ja siis said otsa. viimased 5 kilomeetrit kulges juba sile maa ning seal sõitsin küll nii kus jõudsin, et võimalikult palju krampide ajal kaotatud aega tagasi teha.
Staadionile jõudes nägin, et 5 inimest on ees ja väike tõus, hüppasin paksema lume sisse ja joostes üles ning kõigist mööda. Siis juba finišisirge enda arvates vähemalt "petter-northugilike" paaristõugetega ja olingi kohal.
Kell näitas täpselt 6 tundi 15 minutit ja 3 sekundit. Pean kiitma Nõmme spordikeskuse kõrval asuva määrdeputka määrijat, kes tegi mulle suisa imelised suusad. Ilma ideaalse pidamiseta oleks see maraton pooleli jäänud. Harimäe tõusul, kui mul veel kõik korras oli, oli kohati lausa naljakas vaadata neid tagasilipsuvate suuskadega mehi ja naisi, kui mina samal ajal ei pidanud üldse sellele mõtlema.
Pärast sellist sõitu ei saa ma öelda, et olen pettunud, kuigi soovisin aega alla kuue tunni, aga olin nii mõnegi asjaga täiesti mööda pannud. Sain nii palju teadmisi järgmiseks aastaks. Järgmisel maratonil on eesmärk 5,30 ajaga sõita. Ei tohiks just võimatu olla.
Maratonijärgsed päevad on väga rasked olnud. Jalad on kanged, õlad ei taha väga liikuda, seljas on närvivalud. Lisaks on kogu aeg jube väsimus peal. Aga eks see läheb üle. Järgmisel aastal näeme rajal taas!
