Elu edetabelid

 (146)

Bussiga Tallinna ja Tartu vahet sõites on hea istuda väga tagumistel istmetel, sest bussijuhtide tööpäeva sisustab muusikaga enamasti Raadio Elmar, mis tagaistmeteni jõuab mootorihäältega ühinedes pigem maheda ambiendina.

Mida spetsiaalsete plaatide peal ju ka ometi osta saab ja mis bussijuhile kui närvilise elukutse esindajale hoopis chillivamalt mõjuks, kui “kuni su küla elab, elad sina ka”.

Oled toidu kätte saanud, kui keegi vajutab nupule ja selgub, et “Robert tööd ei tahtnud teha”. Nii. Head isu, sõbrad, maitsva muusika saatel. Kuidas baaridaam siis ei tea, et Basement Jaxx on hoopis tegijam?

Muusikaliste maitsete kokkupõrge avalikus ruumis on maailmarevolutsiooni seisukohalt muidugi tähtsusetu teema. Aga kipub ikka päevakorda tulema.

Areeni veergudel vahetavad noote kriitik Kahu ja ajakirjanik Vedler. Viimane leiab, et eestlastel on saksameelsus veres, kriitikud on aga britimeelsed ja lõhe on paraku ületamatu. Edetabelid räägivad rohkem kui kriitiku 1000 sõna. Tööstus hoiab kuulajat lõa otsas, sest raadio, mis töö- ja eluruume helitapeediga sisustab, on tööstuse teenistuses.

Rahvas, kes iganes see ka ei oleks, kuulab muusikat, mille kirumiseks kirjutajatel enam sõnadest ei piisa ja appi võetakse klaviatuurilt leitud märgid. Eesti plaadimüügitabelis Top 10 on aga Eesti esinejaid viis ja Meie Mees teeb Britney Spearsile ära. (Mitte et Britney Spearsil mingit õigustust oleks.)

Muusikast erinev pole lugu muidugi kirjanduses, teatris ja filmis. Kiitke pealegi kolmetunnilist seisundifilmi jõe voolamisest, publikurekordeid löövad Härra Uba ja eriefektid. Aga muusika torkab silma, õigemini kõrva, ja kohati valusalt.

Muusikakriitikud on Eestis pisut nagu kuningad eksiilis, maa ja rahvata.

Kellele nad kirjutavad? Millal muusikas industriaalühiskond teabeühiskonnale teed annab?