Elo Odres: Koerakaka ja kodanikujulgus

 (80)
Elo Odres: Koerakaka ja kodanikujulgus
Foto: Andres Putting

Ajakirjandusel on läbi aasta omad korduvad teemad. Peagi saame ülevaate, kes kellega suvel tuurile läheb. Suve lõpus loetakse uppunuid kokku.

Samasuguse järjekindlusega ilmub igal aastal pärast lume sulamist leheveergudele, uudisteportaalidesse ja viimasel ajal ka sotsiaalmeedia võrgustikesse kurtmine linna rüvetavatest koerakaka hunnikutest. Murelikud lapsevanemad kurdavad, et võsukesi ei saa lasta sammugi omapead astuda, sest kõikjal varitsevad jälgid pruunid miinid. Ka täiskasvanult nõuab nende vahel puhta jalaga laveerimine slalomisti osavust.

Koeraomanikuna tunnen ennast sellest teemast alati veidi puudutatuna, kuigi minu kaks koera oma jalga linnas eriti rohkem maha ei saa, kui korra-paar aastas Tatari lemmikloomakliiniku hoovis. Eks samamoodi tunnevad end häirituna paljud toredad pereisad ja abikaasad, kui öelda „Kõik mehed on sead!“

Loomulikult on kõnni- ja pargiteedel laiutavad koerajunnid tõsine probleem. Mäletan selgelt, kuidas kaheksa-üheksa aastat tagasi lapsekäruga Mustamäel miiniväljade vahelt läbipääsu otsisin. Minnes praegu metsa oma koertega jalutama, tuleb läbida sajameetrine porine lõik, mida kaunistavad... teadagi mis.

Ainult et ma ei näe erilist mõtet igal kevadel jälle ja jälle nuriseda hoolimatute koeraomanike üle, ise probleemi lahendamiseks midagi tegemata. Seniste arutelude käigus on räägitud nende koeraomanike trahvimisest, kes oma lemmikute väljaheiteid ei korista. Paraku ei jõua (munitsipaal)politsei passida ööpäevaringselt igas pargis. Siinkohal tahangi kutsuda üles kõiki tänavate ja parkide puhtuse pärast muretsevaid inimesi andma oma panust. Selleks pole vaja muud, kui vaid veidike kodanikujulgust.

Seotud lood:

Hiljuti küsis mu mees, olles käinud Kakumäel jalgrattaga sõitmas:“Kui ma näen, et kellegi koer kakab rattateele ja ta ei korista seda ära, kas ma siis võin talle märkuse teha?“ Ütlen teile, nagu oma mehelegi: „Otse loomulikult! Mitte ei või, vaid lausa pead! See on sinu kodanikukohus!“

Meid, tavalisi puhtust armastavaid inimesi, on hulga rohkem, kui matsidest koeraomanikke ja rohkem, kui (munitsipaal)politseinikke. Kui näete kõnniteel või pargis koeraomanikku, kes oma looma ekskremendid rahumeeli vedelema jätab, astuge ligi ja öelge (esialgu) viisakalt: „Proua/ härra, te unustasite midagi maha!“ Või kui te ei viitsi vaimukas olla, siis lihtsalt: „Oma koera järelt peab koristama. Seda nõuavad linna heakorraeeskirjad.“

Võite ennast määrustega ka täpsemalt kurssi viia (need on iga omavalitsuse territooriumil erinevad) ja nimetada konkreetse paragrahvi ning trahvisumma, mis sellise teole või õigemini tegevusetusele järgneb.

Hea soovitus, mis on juba varem ka kõlanud, on jäädvustada rikkumine fotole. Tänapäeval on paljudel telefonidel pildistamisfunktsioon. Kui koeraomanik keeldub vaatamata teie märkusele oma koera järelt koristamast, võite lubada, et esitate politseile kaebuse koos tõenditega.

Mulle meeldib uskuda, et inimesed on pigem rumalad, kui pahatahtlikud. Seetõttu ma usun ka, et vaatamata kogu sellele igakevadisele koerakakatrallile meedias, pole paljude koeraomanikeni ikka veel jõudnud teadmine, et koera järelt peaks koristama ja et selleks peaks kilekotikesi taskus kandma.

Seega soovitan kõigil pühendunud koerakakavastase rinde liikmetel ise väikest kilekotikeste varu taskus kaasas kanda. Siis saate oma märkust: „Palun koristage oma koera järelt!“ vajadusel kohe täiendada abivahendi ulatamisega. Rull kilekotikesi maksab paarkümmend krooni, mis ei tohiks olla suur raha puhtama elukeskkonna heaks. Loodetavasti täidavad kotikesed ka pedagoogilist eesmärki ja ka nende väheste vaimupimedusega löödud koeraomanike teadvusse jõuab lõpuks arusaam, et tõepoolest, polegi vaja muud, kui vaid paar kiletükki taskusse panna.

Muidugi võib kodanikujulgus vahel saada sõimuga tasutud. Kuid sellest ei tohiks lasta end heidutada, vaid teha süda kõvaks, sest oleme ju õige asja eest väljas! Ja alustame oma selgitustööga nüüd ja kohe, et juba järgmine kevad tuleks puhtamate kingade ja ilusama vaatepildiga.

Seaduserikkujatest koeraomanike korrale kutsumisega on võimalik lahendada siiski vaid osa probleemist. Jäävad ju ikka need hunnikud, mida tekitavad hulkuvad koerad (kellel enamusel ju samuti on kusagil omanikud). Probleemi oluliselt vähendada on siiski võimalik.

Loe veel

Aga minu enda koerad? Nagu ma juba eespool ütlesin, siis neil linna eriti asja ei ole. Meie jalutame metsas ja hunnikud, mis linnatänaval on reostus, on metsas orgaaniline väetis. Kilekotikestega ei maksa liiale ka minna: kui koer on oma asja ajanud metsas tihedate põõsaste vahele, siis ma ei näe küll mingit mõtet seda sealt välja koukima ja kilekotiga prügikasti vedama hakata. Kui linnas jalutaksime, siis kindlasti koristaksin oma koerte järelt, nagu ma oma koduaiaski koristan.

Eraldi teema on sellised hallid alad, mis pole päris pargid, aga mets ka veel mitte. Näiteks Sütiste tee äärne (park)mets Mustamäel või Kadrioru pargi metsikumad osad. Seal jäägu iga koeraomaniku südametunnistuse küsimuseks, kas koristada või mitte. Ma ise olen sellistes kohtades hunnikuid vajadusel mingi toikaga rohkem põõsasse nüginud. Aga las need kohad esialgu jääda. Kui saaks linnas kõnniteed ja parkides käigurajadki puhtamaks, oleks ka juba suur edasiminek!

Omavalitsustele soovitan, lähtudes taas jonnakalt oma usust pigem inimeste rumalusse kui pahatahtlikkusesse, panna parkide sissepääsuteede juurde üles hoiatavad sildid koos piltmärkidega. Midagi umbes sellist: „Koeraomanik! Oma koera järelt koristamine on kohustuslik! Vastasel korral trahv X krooni!“ koos kükitava ja junni poetava koera pildiga.

Siltide tugipostide küljes võiks olla kilokotikastikesed. Selliseid hoiatusi võiks, kasvõi ajutiseltki, koerapidamiskultuuri paranemiseni, panna ka elurajoonidesse mõnedesse kriitilisematesse piirkondadesse. Neile hoiatustele saaks tugineda ka kõik inimesed, kes leiavad endas kodanikujulgust linnaruumi reostavate koeraomanike korralekutsumiseks.