Elo Kiivet: Linna planeerimine ei tohi olla anonüümne ja kulgeda kabinetivaikuses

 (16)
Elo Kiivet: Linna planeerimine ei tohi olla anonüümne ja kulgeda kabinetivaikuses
Laulupeo rongkäikFoto: Andres Putting

Asumiseltsid pole vaenlased ei arendaja äriplaanile, arhitekti loovusele ega ametniku palgatööle. Lisandunud „ajakulu“ tagab tundliku ja ruumi väärtustava lahenduse.

Kui vanarahvas teadis skeptiliselt sõnada, et suuga teeb suure linna, käega ei kärbse pesagi, siis tänapäeval valitseval juura ajastul domineerivad sisuliste teemade asemel sõnalis-juriidilised nüansid (JOKK) ning põhiaur kulub (e-)paberimajandusele. Lugedes strateegiat Tallinn 2030 tekib esmareaktsioonina hinge rõõmus elevus, et väljatoodud visioonid meile lõpuks pudrumäed ja piimajõed õuele toovad. Reaalsusega põrkudes aga hajub elevus kaootilisse ja ebasõbralikku linnaruumi, mida kujundavad jätkuvalt enesesse sulgunud ja eraldi toimivad asutused.

Linna arendamine eeldab hoolikat planeerimist, mis algab soovide kaardistamisest ning tulevaste käitumismustrite prognoosist. Siinkohal on asendamatuks tööriistaks statistika, mis emotsioonivabalt kirjeldab trende nii minevikus, olevikus kui ka tulevikus ning toob välja ühiskonda hetkel iseloomustavaid (üldistatud) näitajaid.

Nii selgub, et Tallinnas oli 2011. aastal tervelt 63% leibkondadest 1- või 2-liikmelised. Pealtnäha mitte midagi ütlev number peegeldab kaasaja individualistlikku maailmapilti, kus ühise pere loomiseks napib nii tahtmist kui ka püsivust, lisaks aga paistab siit tulevik, kus eakad peavad hakkama saama ilma traditsiooniliste tugistruktuurideta.

Planeerimine pole tehnoloogiline protsess kabinetivaikuses

Üksi elavate inimeste aina kasvav osakaal tähendab ühelt poolt lisakulu sotsiaalsüsteemile, teisalt aga uute tugivõrgustike ja asenduskollektiivide otsimist.

Seega tingib suurenenud iseolemisvajadus paradoksaalselt kogukondlikkuse tõusu, lihtsalt senine perekondlikel (vere-)sidemetel põhinev jäik identiteet on kadunud. Oluline on siinkohal ka see, et taolised kogukonnad rahuldavad nii indiviidide samastumisvajadusi kui säästavad riigi/omavalitsuse ressursse.

Kogukondlikkuse tõusu näeb Tallinnas kas või järjest uute asumiseltside näol, mis omal moel otsedemokraatiat arendada püüavad. Kodanikualgatuse ja –julguse edenemine just ruumilises plaanis, elukeskkonnaga seotud teemades, on ühelt poolt väga loomulik, sest inimesele läheb reeglina rohkem korda oma nahale lähem.

Teiselt poolt on see selgeks äratussignaaliks linnavõimudele, et planeerimine ei saa jääda enam anonüümses kabinetivaikuses kulgevaks tehnoloogiliseks protsessiks. Mujal maailmas (Taani, Suurbritannia, Kanada) juba järele proovitud ja tulemuslikuks osutunud praktika, kus üha rohkem kohaliku elu tasandi otsuseid jäetakse kohalikele elanikele, tuleks omaks võtta ka Tallinnas.

Ühekülgne ruumihierarhia vanalinn-kesklinn-geto

Siinkohal tasub meenutada, et asumiseltsid pole vaenlased ei arendaja äriplaanile, arhitekti loovusele ega ametniku palgatööle. Lisandunud „ajakulu“ menetlusprotseduurides pole raisatud ega mahavisatud, vaid tagab tundlikuma, isiklikuma ja konkreetset ruumi väärtustavama lahenduse.

Aeg-ajalt uuesti üles kerkiv Suur-Tallinna tsentristliku idee vastu räägib kas või olemas olev olukord, kus linnaosad ei ole sarnased ei füüsilise ruumina ega rahvastiku koosseisult – Tallinna sees on üsna selgepiirilised ja erineva inimasustusega alad nii vanuse, sissetuleku kui rahvuse põhjal.

Näiteks kõige vanema elanikkonnaga Mustamäed (65+ inimeste osakaal 24%), mis oli ühtlasi ka ainuke negatiivse iibega linnaosa aastal 2011, ei saa esiteks planeerida teises äärmuses oleva Piritaga (vastav näitaja 13% ning iive 150%) sama valemi järgi ning teiseks kulgevad rahvastikuprotsessid kummaski oma rada mööda. Rääkimata Nõmme aedlinnamiljöö võrreldamatusest Lasnamäe mastaapidega – (ruumilised) lahendused, mis toimivad ühes, mõjuvad teises heal juhul anekdootlikult.

Kahjuks või õnneks puudub võluvits, mille üks löök lahendaks Tallinna kõikvõimalikud hetke- ja tulevikumured. Õnneks seetõttu, et nii nagu Tallinna elanikkond pole homogeenne mass, keda parteimanifesti järgi tüürida, pole ka elukeskkond igal pool samasugune ning kohalikke eripärasid arvestav areng ei saagi toimuda keskvalitsuse ainuotsustuse najal. Loomulikult peab Tallinna käsitlema ühtse tervikuna, aga mitte ühetaolisena. Soodustada tuleb just mitmekeskuselist tasakaalus arengut läbi omanäolisuse väärtustamise, mis ei järgi ühekülgset ruumihierarhiat vanalinn-kesklinn-geto.

Teemapargistatud vanalinn

Loe veel

Hierarhiline lähenemine oma jäiga ja ülbe raamistusega on vananenud ja põhineb elitaarsusel, mitte demokraatial. Seda nii ruumilises mõttes, kus teemapargistatud vanalinna kui turismimagnetist sissetulekuallika asetamine kõrgemale elanike tegelikust eluruumist ei õigusta end ammugi.

On aeg paberile kantud põhimõtteid ka reaalselt ellu viima hakata – kujundada multipolaarne ehk tugevate linnaosakeskustega tasakaalustatud ja demokraatlik linn. Samasugune ebaõiglane hierarhia domineerib ka ühiskonna käsitlemisel püramiidina, mille laia põhja moodustab rahvas („rohujuuretasand“) ja kitsa tipu ametisse määratud otsustajad („võim“).

Ehk on nüüd aeg see viimaks reaalsusega sünkroniseerida ja tagurpidi keerata, nii et kõrgeima võimu kandja - rahvas ehk elanikkond - on üleval ning all on valitud esindajad, kelle ülesandeks on leida ja hoida tasakaal ülaltulevate rohkete sisendite vahel ja abil. Vaid nii kaob ebaisikuline institutsionaalne ja võõrandunud planeerimine ning peamiseks tõuseb inimkeskne lähenemine.

Nii nagu arhitektuur pole maja sünonüüm ja liiklus ei tähenda vaid autotransiiti, ei saa ka linna(ruumi) käsitleda ühekülgselt füüsilise nähtusena, vaid ainult koos inimesega. Just inimene teeb linna, mitte majad, autod, tee või raha, ning just inimene teeb ruumi elusaks. Elav linn, inimsõbralik planeerimine peaks olema ka Tallinna prioriteet.

(Artikkel põhineb visiooniseminaril „Tallinn 2030: inimene, ruum, liikumine“ peetud ettekandel.)