Päev enne Austraaliasse sõitu Kirde-Eesti päevalehele Põhjarannik antud intervjuu alustuseks esitasin neiule loogilise küsimuse: mis keeles intervjuu teeme? Eesti keeles suhtlemises polnuks midagi ebaloomulikku, sest omal ajal valis neiu eesti õppekeelega kooli. Koolist oli ta aga eelmisel õppeaastal, pärast 11. klassi jõudmist, puhkuse võtnud, ning nii tulid küsimused ja vastused diktofonilindile vene keeles.

Miks sa pole suutnud eesti keele oskust säilitada?

Viimasel aastal olen suuremalt jaolt olnud treeninglaagrites Ukrainas ja Valgevenes. Kus ja kellega ma oleksin pidanud seal eesti keeles rääkima? Natalia (Hissamutdinova — olümpiasaagaga kuulsust kogunud Elina kooli- ja treeningukaaslane — R.K.) või iseendaga? Ma pole veel ... (neiu nimetissõrm teeb poolringe meelekohal).

Kas see oli õige otsus, et koolist vaheaja võtsid?

Arvan, et jah. Isa oli küll selle vastu. Ega mul suurt muud üle jäänud, sest koolis nõuti meilt pärast laagrist tulekut teistega võrdseid teadmisi. Väga vähestel õpetajatel on ettekujutust, mis on laager.

Tihtipeale oli ju meie treeningupäev selline: treening-hommikusöök-treening-lõuna-lõunauinak-treening-õhtusöök. Õhtusöök lõpeb kell kaheksa — pool üheksa. Siis lähed kella üheksaks magama, et hommikul kell kuus tõusta. Päeva jooksul on tund-poolteist vaba aega, siis on vaja lihtsalt puhata. Õpetajad aga kujutavad ette, et vaba aega on palju.

On ju võimalus koolis käimata õppeprogramm läbida.

Vene õppekeelega koolis ma võib-olla suudaksin seda, aga eesti koolis mitte. Ma ei suuda üksi õppida. Loen läbi ja tõlgin küll enda jaoks, kuid ilma lahti seletamata ma asjast aru ei saa. Ja kodus ei suuda mind keegi aidata, sest keegi eesti keelt ei oska.

Kas kolmekesi — treenerist ema Tatjana, sina ja Natalia -treeninglaagrites kogu aeg koos olemine ära ei tüüta?

Sinna pole midagi parata, et me koos oleme, eks sellega pea leppima. Saame ju tutvuda ka teiste inimestega. Eriti head suhted kujunesid valgevenelastega, kes nentisid hüvasti jättes, et nad on meiega nii harjunud, et ei tea, kuidas nüüd ilma meieta olla.

Olen kuulnud, et klapid paremini poiste kui tüdrukutega. Millest see tuleb?

Ma ei tea, miks see nii on, kuid mul ei ole kodulinnas sõpru. On vaid peretuttavad. Aga kui kuhugi sõidan, siis on küll nii, et saan poistega paremini läbi kui tüdrukutega. Kohtume kogu aeg, ja poistega on lihtsam ühist keelt leida.

On sul oma poiss?

Ei ole. Olen püsisuhete jaoks liiga liikuv. Eks oma osa on ka sellel, et mul on ka iseendaga hea. Ja eks kõik tule omal ajal.

Kuidas viimane olümpiaeelne treeninglaager Ukrainas möödus?

Alguses oli meie jaoks veidi palav, kuid lõpuks harjusime ära. 20 päeva treenisime kaks korda päevas. Selle aja jooksul oli vist kolm päeva puhkust.

Kuuldavasti treenisite koos Ukraina koondisega. Kas nad konkurente ei kartnud?

Meiega koos oli laagris Ukraina koondise nõrgem osa, põhikoosseis oli Austrias. Mingit salatsemist küll ei olnud. Me oleme nii Ukraina kui Valgevene ujumiskoondise jaoks nagu omad.

Kas elasid kaasa Natalia olümpialepääsu ümber tekkinud pingele?

Ausalt öeldes sain mina juba laagris olles ema käest teada, et olümpiakomitee otsustas Nataliat olümpiale mitte saata. Kuid ei emal ega minul paindunud keel Nataliale seda teadet edasi ütlema. Eks meiegi lootsime pärast 15. augusti eitavat otsust, et võib-olla midagi muutub.

Kuidas Natalia ennast viimases laagris üleval pidas?

Ta vist tundis asja ette, kuid sellest hoolimata treenis ta korralikult. Ka tagasiteel rääkis ta rongis, et ega ta vist ei sõida. Me ikka ütlesime, et "sõidad-sõidad". Ma ei suutnud talle seda negatiivset otsust teatavaks teha.

Erinevalt Nataliast ei olnud sa olümpiahooajal riiklike stipendiaatide nimekirjas. Kas see häris sind?

Mind olevat sellest nimekirjast välja jäetud kui mitteperspektiivset ujujat. Siinkohal suur tänu vanematele: nad olid ainsad, kes uskusid minu ujumise juurde tagasi pöördumisse pärast käeluumurdu. Kogu aeg oli jutt ainult Hissamutdinovast. Mul ei ole tema vastu midagi, kuid ka mina polnud ju surnud, ma ujusin, taastusin üsna kiiresti. Loodetavasti on need, kes mulle stipendiumi ei tahtnud anda, nüüd oma tegu juba kahetsenud.

Ma mäletan, et kunagi oli su põhistiiliks rinnuliujumine nagu Natalialgi. Miks sa distsipliini vahetasid?

Päris alguses oli mu põhistiiliks seliliujumine, pärast seda rinnuliujumine. Ühe suvega — ei mäleta enam, millal täpselt — kasvasin üle kuue sentimeetri. Joosta ei saanud, põlved valutasid. Tehnika lagunes: jalad veel lükkavad, käed aga mitte kuidagi. Nii spetsialiseerusingi kroolile ja delfiinile. Krool on muidugi põhidistantsina kõige konkurentsitihedam, see on kõige-kõige.

Pärast juunikuus Helsingis toimunud Euroopa meistrivõistlusi ja olümpianormi täitmist ütles treener, et olümpiani jäänud kahe kuu jooksul tahaks ta sind viia sellisesse vormi, et suudaksid 200 meetri vabaltujumise aega poolteist sekundit kärpida. Kas sa oled sa selleks valmis?

Ei hakka ennustama, eks näis, kuidas õnnestub.

Ajavahe Sydneyga on üheksa tundi. Kas sul on seetõttu kergem kohaneda, et käisid omal ajal võistlemas Hiinas, kus oli sama suur ajavahe?

Hiinas olime ainult nädal aega. Magama jäin normaalselt, kuid päeval oli raske.

Kas on kergem, et su põhidistants, 200 meetrit, on kavas enne 100 meetrit?

Vahet pole.

Oled öelnud, et tahad oma esimesel olümpial jõuda 16 parema hulka. Kas raskeks ei lähe, teades, et sa oled maailma reitingus 100. koha piirimail?

Muidugi läheb raskeks. Vaatasin eelmise olümpia protokolle, mille põhjal ma oma lootusi hellitangi.

Ega sa masendusse satu, kui sa esimese 16 hulka ei pääse? Kõrvaltvaatajana tundub mulle, et see olümpia on sinu jaoks eelkõige kogemuste hankimine tulevasteks olümpiastartideks.

Põhieesmärk on isikliku rekordi ujumine, millega muidugi tahaks 16 hulka pääseda. Medalit ei tule, see on sada protsenti kindel, sellest ma ei unistagi, kuid 16 parema hulka pääsemine on juba unistuste teema.

Millest jääb medali saamiseks vajaka?

Et medalit saada, peab sul olema kõik, mida ettevalmistuseks tahad.

Mida sina oled saanud?

Mitte midagi.

Keegi pole siiani selgelt öelnud, kuidas sa enne 1999. aasta hooaega talvel toimunud Moskva-laagris käeluumurru said. Kuidas see juhtus?

Tegime saalis kuiva trenni ja hüppasime astmete peal. Alguses hüppasime tennistes, kuid kohalik treener soovitas hüpata sokkides, et siis olevat kasutegur suurem. Ma ei suutnud tasakaalu säilitada ja kukkusin kahe või kahe ja poole meetri kõrguselt mati ja tõstekangi vahele.

Kas ei tekkinud tunnet, et spordiga on nüüd kõik ühel pool?

Tekkis ikka. Olin hüsteerias, et nüüd on kõik. Mul oli ju vasakul käel üks liiges kolmest kohast katki. Üks tuntud traumatoloog ütles, et ta pole oma pika karjääri jooksul midagi sellist kohanud.

Ema-isa ja õde aitasid kõvasti, eriti õde. Ta ütles, et mida ma soiun. Küll ma hakkan uuesti ujuma. Muidugi oli raske aeg. Kõik ujusid ja käisid võistlustel. Mina aga istusin selle kipsiga. Suutsin vaid veloergomeetriga treenida.

Käsi kästi kipsis hoida kaks kuud. Mina käisin kipsiga kuu aega ja võtsin ta ise maha, kasutasin selle asemel tugilahast. Paar päeva pärast kipsi mahavõtmist käskis isa mul hakata kätekõverdusi tegema. See käis pisarate saatel. Nüüd on kõik hästi. Enne oli mul vasak käsi nõrgem kui parem. nüüd on nad aga võrdsed.

Kas sa pole vahel tahtnud, et treeniks keegi teine, mitte oma vanemad?

Mõnel hetkel võib-olla. Aga ma olen ema-isaga juba harjunud. Teised treenerid poleks minuga viitsinud nii palju jännata.

Kui palju räägitakse teie peres sellest, et isa käis olümpial ning oleks hea, kui ka tütar läheks?

Sellest pole juttu olnud. Ühes ajalehes oli lugu, et mind aitavad geenid. Geenid ei ole minu arust kõige tähtsamad. Mul on ju õde, tema ei uju, vaid on hoopis kunstnik.

Mis siis on kõige tähtsam?

Visadus ja järjepidevus oma eesmärkide saavutamiseks.

Kas need omadused on sul alati olnud või on need aastatega kujunenud?

Võib-olla on need olnud kogu aeg, kuid viimasel ajal olen hakanud sellest rohkem aru saama. Samas annan endale aru, et spordiga võib küll raha teenida, kuid see tee võib ka kergelt otsa saada.

Milles on sul kõige suurem varu?

Tehnika on korras, ka jõudu juba on, kuid kõige rohkem on puudu kogemustest. Mullu Moskvas toimunud juunioride Euroopa meistrivõistlused oli meie jaoks esimene suurvõistluse kogemus ja siis me värisesime oma esimesed värinad ära. Sel aastal olid Helsingis peetud täiskasvanute Euroopa meistrivõistlused taas omaette proovikiviks. Ega see lihtne ole, kui maailmakuulsustega silm silma vastu oled.

Kui stardis olles konkurente vaatad, kas jääd neile oma füüsilistelt parameetritelt millegi poolest alla?

Ühed on lihaselisemad, kuid teistel pole lihaseid isegi näha. Võib-olla pean veidi kaalus alla võtma. Süüa ma küll ei armasta, kuid mul on vist lihtsalt selline kehaehitus. Just ema ütleb, et ma pean kõhnemaks saama.

Helsingi EM-i ajal imestas isegi paljude Eesti olüpiakoondislaste arst Muza Lepik selle vitamiinikoguse üle, mida te lõunasöögi kõrvale tarvitasite. Miks neid nii palju peab olema?

Vitamiine võtavad kõik, kuid see, kui palju neid võetakse, sõltub asjaoludest. Võib võtta ühe kapsli, kus on sees eri vitamiinid, kuid see on kallim. Nii ongi, et mõned söövad sisse ühe kapsli, samal ajal kui meie peame sama vitamiinikoguse saamiseks sööma kuus.

Kellega te vitamiinide kasutamise üle nõu peate?

Ema uurib ja puurib raamatutest. Mõned ka soovitavad.

Kas ise tehes ei juhtu seda, et ühel momendil võid dopingukontrollis vahele jääda?

Meil on ju olemas nimekiri keelatud ainetest ja neid me ei kasuta. Sööme ainult niisuguseid vitamiine, kus keelatud aineid sees ei ole.

Su isikuankeeti on hobideks kirjutatud Internet ja arvutid. On see nii?

See oli kunagi. Tavaliselt sellel vähesel vabal ajal, mis mul on, laman diivanil, närin midagi ja vaatan televiisorit või kuulan muusikat. Vahel käin bokseriga väljas. Loen, kui tuju on. Mõnikord vaatan videost ujumistehnikat. Mul on küll oma tehnikat videosse võetud vaid ühe kasseti jagu, seegi 1998. aastast, ajast, millega võrreldes mu tehnika on tublisti muutunud.

Räägitakse, et minu tehnika sarnanevat Popovi omaga. See võib olla sellest, et mul on ta tehnikaga kassett ja olen üritanud tema tehnikat kopeerida. Aga sellist tehnikat kui temal ei suuda keegi omandada.

Kas ujumine on sinu jaoks töö või hobi?

Töö eest saab palka, mina ei saa, nii et see on mulle hobi. Isa on minu mänedþerina paljude firmade uksi kulutanud, kuid peaaegu kõikjalt eitava vastuse saanud.

Kord käisin temaga kaasas. Firmajuht istus oma suures nahktoolis ja kurtis, et raha pole. Muidugi on tal kasulikum endale uus auto osta kui mõnda sportlast toetada. Samas pole me Nataliaga kehvemad kui Indrek Sei.

Mis hoiab sind spordis?

Soov midagi saavutada. Tegelikult ei kujuta ma oma elu ilma spordita ettegi. Kui poleks ujumist, harrastaksin mõnda muud spordiala. Eriti meeldivad mulle tennis ja sportvõimlemine.

Kui kõrgele tahad sportlasena karjääriredelil jõuda?

Järgmise olümpiani tahaks sajaprotsendiliselt ujumises püsida. Ja kuna kroolis on parimaks eaks 26 aastat, siis pean veel ka pärast seda ühe olümpiatsükli läbima.

Üks su unistustest olevat modellindus?

Juba väiksena ei kartnud ma kaamerat. Praegu imestavad paljud, et ma pole modellikarjääri kasuks otsustanud ja et ma ikka veel ujun. Mulle on öeldud, et ma sobin fotomodelliks. Ka ma ise ei taha tavaliseks, vaid just fotomodelliks saada.

Tavaliseks modelliks ei sobi ma juba oma mõõtude tõttu. Seal peavad olema ju need 90-60-90. Mul on aga väga laiad õlad ja teiseks väga lai selg. Ma ei suuda endale korralikult isegi riideid leida.

Ka tennisist Anna Kurnikova ja sportvõimleja Svetlana Horkina on fotomodellid. Üks fotograaf ütles kord, et mind võiks pildistada duði all, pärast mind üle vaadates aga lisas, et mitte paljana. Sellise tasemeni nagu Horkinal, kes poseerib Playboys, pole mu keha veel arenenud. Aga tavalistesse ajakirjadesse võiks.

Kas oled mõelnud, et kunagi võiks ka sinu keha kaunistada Playboyd?

Kunagi võib-olla ka võiks.

Kas tunned, et oled tuntud inimene?

Ei tunne. Seekord tundsin laagrist tulles küll, et Kohtla-Järvel jälgivad mind paljud. Ma ei tea, miks see nii oli, kas minu omapärase päevituse pärast, mis on mu näole jätnud prillide jäljed, või on nad mu pilte lehest näinud. Aga mis kuulsus ma olen, tavaline inimene.

Arvatavasti on su suurimaks sooviks, et kodulinna kerkiks 50 meetri pikkuste radadega siseujula?

See oleks väga tore.

Võiks see kanda sinu nime?

Miks mitte.