EL VIDEODEBATT: Ilma tasulise õppeta kaotab Eesti kõrgharidus konkurentsivõimes

 (75)
EL VIDEODEBATT: Ilma tasulise õppeta kaotab Eesti kõrgharidus konkurentsivõimes
Foto: Ilmar Saabas

Endise haridusministri Mailis Repsi sõnul ei suuda ülikoolid ilma erarahata ja ainult riigi maksutulude eest konkurentsivõimelist kõrgharidust pakkuda.

Kas kõrgharidusreform tähendab, et meil on õppekohti vähem või kvaliteet kehvem? Kust tulevad ressursid? Neil ja paljudel teistel teemadel debateerivad Haridus- ja teadusministeeriumi kõrghariduse ja teaduse valdkonna asekantsler Andres Koppel, ning Riigikogu liige ja endine haridusminister Mailis Reps. Debatte kommenteerib TTÜ Õiguse instituudi Euroopa õiguse professor Tanel Kerikmäe ja toetavad Riigikantselei ning Euroopa Komisjoni esindus Eestis.

1) Kas Eesti arvestab oma kõrghariduspoliitikas Euroopa suundumusi?

Andres Koppel usub, et kuna Eesti kõrgharidus on osa maailmast ja Euroopast, peame olema kursis laiemate trendidega. Nõustuda tuleb ka Mailis Repsiga, kelle hinnangul on diskussioonid hariduse üle siiski piiratud. Räägitakse küll ülikoolide ratsionaliseerimiskavadest aga mitte kõrgharidusest kõigi huvigruppide kontekstis laiemalt.

Tegelikult ei peaks me aga kogu oma jõudu kulutama väikese Eesti turu jaotamisele, vaid mõtlema kaasa Euroopa 2020 kontekstis ja keskenduma võistlemisele Aasia ja Ameerikaga. Paraku nähakse Eestis siiani Lääne-Euroopat kui filtrit kaugete suurte majandus ja kõrghariduskeskkondade (näiteks Aasia ja Ameerika) vahel. Nii üritataksegi aru saada, miks Eesti tudengid või lõpetanud lähevad aina tihemini piiri taha ja seda hoolimata sellest, et ka Euroopa kõrgharidusruum üritab muutuda.

Järgmisena rebis debatt meid kõiki otseselt või kaudselt puudutava kõrgharidusreformi otstarbekuse juurde. Andres Koppel on ministeeriumi esindajana väljapeetud ja sõnastuses ettevaatlik. Tema sõnul on selgelt näha lahendust vajavaid probleeme - üle nominaalaja õppimine, demograafilised muutused - ja reform on ellu kutsutud peamiselt selleks, et “teha katset” asendada väljalangevusest tulenev kahjum riigipoolse finantseerimisega.

Reps ei vaidle siin vastu, aga küsib – kust tuleb raha nn tasuta kõrghariduse toetamiseks? Olen ka ise koos paljude kolleegidega seisukohal, et suurimaks sotsiaalseks projektiks peetava muudatuse puhul pole valitsus selgelt kommunikeerinud seda, kust tuleb rahaline kate.

Võrdlus Euroopaga

Kõrgharidusreformist ei saa meie suundumuste võrdlemisel Euroopaga üle ega ümber. Ja ärevuseks on põhjust kas või selle pärast, et president leidis, et välja käidud reform riivab põhiseadust.

Kuna Euroopa Liitu liikmesmaad on liikunud pigem eraraha kaasamise suunas, on nii “tasuta kõrghariduse” kontseptsioon kui ka selle rakendamise mehhanismid tekitanud tuliseid vaidlusi. Eesti inimõiguste keskuse aastaaruandest võib leida, et kõrgharidusreform riivab õigust haridusele ja seda hea õigusloome tava kontekstis – näiteks kaasamise ja õigusselguse osas.

Ilmselt on avalikkusele seetõttu jäänud mulje, et plaanitav reform läheb vastuollu mitme punktiga, näiteks: seadusandliku võimu teostamise eesmärk peab olema kooskõlas avaliku huviga, mitte teenima kitsalt erakonna, selle liikmete või toetajate huve; õigusloomes tehtavad otsused peavad olema läbipaistvad ja põhjendatud. Mida olulisem muudatus, seda põhjalikum peab olema põhjendus.

Tasuta või kvaliteetsem kõrgharidus ei saa olla eesmärgid omaette; neid ei saa Eesti riigi võimalusi ignoreerides välja rebida Euroopa sotsiaalmajanduslikust kontekstist.

2) Eesti, Euroopa ja konkurents

Ilmselt ei ole me nii rikkad või mõjukad, et välistada erakapitali kaasamine ja püüelda ainsa prioriteedina tasuta eliitülikoolide poole. Reps kahtleb, kas riik suudab kompenseerida ülikoolidele tasulise kõrghariduse keelustamist. Läheksin veel kaugemale ja küsiksin, kas selline piirang ei takista ülikooli arengut ja kohanemist turu vajadustega? Koppel väidab, et kui näiteks suurfirma tahab luua õppekohti, siis saaks ta seda otse rahastada. See aga seaks ülikooli sõltuvusse lisaks riigile ka suurfirmadest.

Aasta alguses Lissabonis kõrghariduskonverentsil esinedes tõin välja arvamuse, mis jõudis kokkuvõttena ka Euroopa Komisjoni lauale. Nimelt on mitmed liikmesriigid takistanud kõrghariduse ja turuvajaduse omavahelist seostamist läbi protektsionismi ehk teisisõnu on nad arvestanud vaid riigi koduturu vajadusi. Teisalt ülistatakse tihti ka akadeemilist vabadust või üksikisiku õigust oma õpitee kujundamisel.

Nii ongi eurokriis ka meid viinud nüüdseks tendentsini, kus riik püüab kindlaks määrata erialal õppivate spetsialistide arvu. Teisisõnu määrab kõrghariduspoliitikat riik, mis usub rohkem (sise)turgu kui akadeemilise maailma tulevikuvisioone. Paraku oleks selline strateegia mõeldav vaid isoleeritud ühiskonnas ja majandusruumis, kuhu ei puutu rahvusvaheline turg ja kust puudub välisüliõpilane.

Turu käitumist ei suuda aimata ei üliõpilane ega riik

Põhimõtteliselt võiks siin tasakaalustajana näha erialaassotsiatsioone, kes on aga oma erialade eest võitlemise tõttu veelgi rohkem ringkaitses (vastandudes sellega nn teenuste vaba liikumise direktiivi vaimule) ja püüavad oma klientuuri mitte kellegagi jagada. Lisaks on neil veelgi vähem poliitilist kapitali, kui ülikoolidel.

Ent tegelikult ei saa ühelegi eelnimetatud elemendile toetuda eraldi. Turg on samuti etteaimamatu ja kiirelt muutuv, tema käitumist ei suuda ette aimata ei üliõpilane ega riik.

Lissabonis leidsime, et ülikool peab säilitama oma akadeemilise vabaduse, aga ka võtma kohustuse olla loov ja innovaatiline. Riik, turg ja ülikool peaksid tudengi ja lõpetaja edu nimel tegema koostööd, mitte dikteerima üksteisele vastuvaidlemist välistavaid teese. Praegune reformikava on usaldamatuse deklaratsioon ülikoolide suhtes, kes, nagu debatist hiljem selgub, on jätnud välishindajatele hea mulje ning kasvatanud pidevate muudatuste kiuste oma teaduspotentsiaali.

3) Eesti konkurentsivõime

Ministeeriumi esindaja Koppel on veendunud, et kõrgharidusreform tõstab kvaliteeti. Reps leiab, et tingimustes, kus tudengikohtade arvu riiklikult piiratakse, peletame me õppida soovijad laia maailma ja kaotame potentsiaalset kvalifitseeritud tööjõudu. Asekantsleri arvates (ilmselt nn tulemuslepingust rääkides) on ka reformi kohaselt igal ülikoolil võimalus teha paindlikult valikuid, keda õpetada.

See paindlikkus tundub olema endi painutamine finantseerija ees, mitte niivõrd loov visioon toimiva ja uue tööturu vajaduste rahuldamiseks. Ideaalis esitab iga ülikool oma õppekavade juhtidega nõu pidades oma nn koolitusvõimsuse, mille riik siis tulemuslepingu aluseks võtab ning õppekohad finantseerib. Siin on aga mitu aga.

Kõigepealt ei ole teada õppekoha maksumuse hind (vaid ainult põhimõte, et kõik erialad peaksid ühepalju maksma). Teiseks on ju (eeldatavasti) olemas riigieelarve rida, mille kohaselt rahalised vahendid jaotuvad loetud ülikoolide vahel ja seega peab iga ülikool, et neid vahendeid saada, toimetama reformi “jaga ja valitse” põhimõtte kohaselt.

Refereerides oma novembris 2011 ilmunud arvamusartiklit: Tundub, et kui riik ei usalda ülikoole, siis ei usalda ka EL liikmesriike. Kui siiani on 80% teadusrahastamist toimunud riiklikul tasandil ja 20% EL tasandil, siis nüüd kaalutakse vastupidist situatsiooni, sest mitmetel juhtudel on riigid kaotamas usaldusväärsust teadusrahade jagamisel. ELi lootuseks on tõusev kõrghariduse omandajate hulk, järsult suurenev mobiilsus ja rahvusvaheline (sh regionaalne) koostöö. Esimese ootuse suhtes läheb Eestis kavandatud reform küll hoopis teises suunas.

Rohkem akadeemilist vabadust

Selge, et turg ei tohi hariduse sisu määramisel prevaleerida, sest siis kaoks innovatsioon. Samas ei tohi ka ülikool sulguda elevandiluust torni ja nii tundubki, et ülikoolihariduse eesmärgid tuleb ümber mõtestada. Liikmesriik ei tohi lähtuda vaid riigi vajadustest ega diskrimineerida teises keeles õppijaid. Tudeng, kes on ilmselt kõige paindlikum koostööpartner, saab oma valikutes usaldada kiirelt muutuvat majanduskeskkonda ja ülikooli ja haridusjuhte vaid juhul, kui need teevad pariteetsusel põhinevat koostööd. Sellise koostöö foorumiks ja korraldajaks saab siiski olla vaid universitatis, hariduse andja.

Ilmselt tugevneb lähiajal ELi õigus valdkonnas, mis suurendab akadeemilise vabaduse ja tudengimobiilsuse võimalusi. Usutavasti minnakse edasi senistest programmidest nagu ERASMUS ja hakatakse toetama palju ulatuslikumaid rahvusvahelisi õppeskeeme ELi tasandil toimivate õppelaenupakettidega.

EL komisjoni presidendi Barroso sõnul on majanduskasvu mootoriks just kõrgharidus. Kuid Barroso sõnade taustal tuleb tõdeda, et Euroopa peamised konkurendid on meist ees just kõrgharidusse investeerimises. See mõjutab aga otseselt tööturgu, näiteks võimaldaks praegu toimiv haridusmaastik katta kõrgharidusega spetsialiste vajavatest ametikohtadest (35 % kogu tööturust) 2020. aastaks vaid 26 %.

Barroso arvates on kristallselge, et me elame ülimalt kõrge globaalse konkurentsi tingimustes, mille märksõnadeks on teadmus, innovatsioon ja tehnoloogiad. Kõrgharidus loob oskusi aga genereerib ka ideid nende rakendamiseks. Loobuda tuleks elitismist, mis jätab kõrghariduse omandamisest kõrvale majanduslik-sotsiaalselt nõrgemad grupid.

Eesmärk on rohkem ja paremini. Kuid kvaliteedi kõrval on oluline ka akadeemiline vabadus, mille kaudu saab õppekava paindlikkust suurendada. See on eelduseks Euroopa Liidu plaanile suunata haridusse lisaks 15,2 miljardit eurot, mis tähendab valdkonna eelarve suurendamist 68% võrra. Loodame, et see raha leiab sihtotstarbeliselt kasutamist.

4) Eesti kõrghariduse tase Euroopaga võrreldes

Koppel viitab ehk liigsele eufooriale ülikoolide edetabelite suhtes – huumoriga pooleks on need pigem head teejuhid jõukatele Hiina emadele, kes oma lastele õppekohta otsivad. Asekantsler toob aga välja kaks uuringut, millega võiks samuti meie kõrghariduse kvaliteeti mõõta.

Üks viidatud uuringutest näitab, et 90 protsenti välisüliõpilastest on Eesti ülikoolidega rahul, kuid jõuliselt oleme edasi arenenud ka teadustsiteeringute osas. Mõlemad debateerijad tõdevad, et meie lõpetanuid aktsepteeritakse prestiižikates Euroopa ja maailma ülikoolides ka doktoriõppes, mis annab alust arvata, et oleme võrreldaval tasemel. See tekitab kohe küsimuse, miks on meil siis vaja kogu süsteemi ümber kujundavat reformi, kui selle eesmärgiks on kvaliteedi tõstmine, mis on meil juba silmapaistev või vähemalt väljaspoolt vaadates korralik?

Valukohana tuuakse välja igipõline küsimus, milliseid erialasid riiklikult toetada. Hetkel toimuv debatt Mereakadeemia ning EKA võimaliku liitmise üle teiste õppeasutustega on ilmekas näide institutsionaalse ja hoonetekeskse nägemuse prevaleerumisest sisu üle. Oma eksistensi õigustamine on olnud enamiku Eesti ülikoolide põhitegevuseks. Stabiilsuse puudumine on teinud raskeks õppe- ja teadustulemustele fokusseerimise.

Tundub, et Eesti, tahtes olla innovatsiooni mootoriks, peab keerukate siserahastamisskeemide asemel olema atraktiivne sihtkoht potentsiaalsele välisüliõpilasele. Kui täna on maailmas 100 miljonit üliõpilast, siis 13 aasta pärast on neid juba 160 miljonit. Kas osagi neist tahab õppida Eestis, on siinkirjutaja arvates põletavam küsimus kui see, kuidas me oma väheseid ressursse ümber jaotame.

5) Eesti ülikoolide tulevik

Debateerijad nõustuvad, et avatus rahvusvahelise koostöö suhtes aitaks meid edasi. Üleüldine tolerantsus, koostöö ja mobiilsus on märksõnad, milles lahkarvamusi ei esine.

Sisepoliitilised küsimused peaksid olema lahendatud viisil, mis annab stardivõimaluse innovatsioonile ja arengule. Repsi sõnul on praegune reform oma detailides läbitöötamata, on mitmeid põhimõttelisi küsimusi, millele vastuseid ei ole. Ülikoolid peavad ka ise olema avatumad, korraldama ausaid valimisi ja looma võimalusi selleks, et välismaal hea hariduse saanud pöörduksid meile tagasi ja rikastaksid ülikooli.

Võib igati nõustuda Koppeliga, et väikeriigi jaoks on keerukas, kuidas tasakaalustada eduvalemi väljatöötamisel emakeelset ja inglise keelset haridust. Inglisekeelseid õppekavasid peetakse vältimatuks, aga neil peaks juures olema “Eesti märk”. Samas olen nõus asekantsleriga, et meie panus võib olla mitte niivõrd distsipliinipõhine kui regionaalselt raamistatud.

Haridus on sotsiaalne projekt

Kuivõrd turg on kiirelt muutuv ja edu võib tuua väga ootamatute distsipliinide ühitamine, ei saa me lähtuda (jällegi kriitika reformi suhtes) jäigalt standardiseeritud õppekavadest, vaid peame soodustama igasugust sünergiat, mis leiab väljenduse rahvusvahelistes õppekavades. Nendel õppekavadel õpivad välismaalaste kõrval ka need eesti üliõpilased, kes planeerivad rahvusvahelist karjääri.

Just õppetoetuste süsteemi puhul on võimalik meie tippe toetada, kahjustamata veel välja arenemata tippkeskuste väljavaateid. Aastaid tagasi suurel haridusmessil NAFSA osaledes mõistsin, kuivõrd enam ollakse arenenud just selles vallas. Hea tudengi pärast võitlevad pangad, kes on koostöös nii riigi kui ülikooliga. Ka Euroopas on loodud huvitavaid rahastusmudeleid.

Suurbritannias on aru saadud, et kõrgharidus ei too riigile kunagi raha vahetult tagasi ja õppelaenu peavad tagasi maksma vaid kõrgema palgaga töötajad. Ülejäänute puhul on tegemist sotsiaalse projektiga. Hariduse ja ka kõrghariduse juures ei saa ju olla tegemist vaid majandusliku kasumi püüdlustega. Ehk jääb meile kaugeks Buenos Airese õigusteaduskonna mitmeid aastaid toimunud ettevõtmine, mille käigus anti vanglates kinnipeetutele tasuta õigusharidust. Selle kaudu anti võimalus tööturule naasta või suurendati võimalust sinna siseneda.

Samas näitab see aga üldist suhtumist, et haridus peaks olema kättesaadav kõigile. Suures konkurentsis läbi löömiseks ei piisa enam ammu magistridiplomist ja korralikust ülikonnast, aga need on eeldused, millele oma karjäär üles ehitada.

(Euroopa Liidu teemalised debatid valmivad koostöös Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudiga ning neid toetavad Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis.)