Esimesse debatti on kutsutud Eurovolinik Siim Kallase kabinetiülem Henrik Hololei ja TTÜ avaliku halduse instituudi professor Rainer Kattel. Debatte kommenteerib TTÜ Õiguse instituudi Euroopa õiguse professor Tanel Kerikmäe ja toetavad Riigikantselei ning Euroopa Komisjoni esindus Eestis.

Euroopa Liidu kriisi olemus

Euroopa Komisjoni kõrge ametnik Hendrik Hololei viitab pangandus-, finants-, majandus- ja võlakriisile olles oma selgitustes peaasjalikult rahanduspoliitika keskne. Hololei räägib (õigustatult) majanduskasvu vajadusest ja tööpuuduse vähendamisest kui põhiküsimustest. Olles juba harjumas Euroopa Liidu kui kodanike Euroopa kontseptsiooniga, on mulle mõnevõrra kummastav, kui kriisi nähakse peaasjalikult raha kvalitatiivsetes omaduses, pankade likviidsusprobleemis ja riigi avaliku sektori mittetoimimises.

Ebakindlus EL tuleviku suhtes omab kahtlemata sügavamaid juuri ja nagu professor Kattel õigustatult nimetab, on tegu pigem tagajärje või “lõppvaatusega”. Hololei nimetab “surnud ringi”, millest saab välja tulla (Gordioni sõlme) “läbi raiudes”. Tahes-tahtmata süveneb tunne, et EL aluslepingud ja põhiväärtused on teisejärgulised. Samas, Hololei tunnistab ka ise, et praeguste lahenduste tõhusus ei ole (juriidiliselt) raamistatav seniste arusaamade kohaselt ja palju oleneb liikmesriikidest, kuidas ja mis kujul edasi minnakse. Rainer Kattel selgitab kriisi peamist põhjust, vastandades Põhja- ja Lõuna-Euroopa konkurentsivõime. See on kooskõlas unelmaga, et Eesti peab ja ehk kuulubki klubi paremikku.

Majandusstrateegia on läbi kukkunud

Mõlemad debateerijad nõustuvad, et “tulekahju kustutamise” kõrval peab sündima uus kontseptsioon. Katteli sõnul on EL keskne majandusstrateegia läbi kukkunud, kvalitatiivset läbimurret pole toimunud. Tõepoolest, tundub, et kriisi aluseks on kokkulepetest mitte kinnipidamine, mitmeti tõlgendatavad reeglid ja õhku täis paragrahvid. Näiteks algselt põhiseadusleppena kavandatud Lissaboni lepingu sünnilugu on suurepärane näide erinevatest arusaamadest.

Lepe, mis on Eesti poolt ratifitseeritud (ilma sisulise aruteluta ühiskonnas) isegi kahel korral, ei ole toonud loodetud õiguskindlust, mille puudumine ongi minu arvates kriisi üks peamisi mootoreid. Meisterdas ju nn Merkozy tandem Euroopa päästmisplaani, EL ise jäi sellest protsessist kõrvale ning ei oska välja pakutud ideid oma loodud reeglite maailma paigutada. See, et suurriikide poliitiline tahe kujundab praegu EL tulevikku, on ilmselge ja demonstreerib EL usaldus- ja õiguskorrakriisi, enesereguleerimise võimetust. Kriis, mis on tekitatud suures osas EL kodanikust sõltumatult, lahendatakse samuti kaasamispoliitikat kasutamata.


Kriisi ennetamine ja lahendused

Tuleb nõustuda Hololeiga, et EL on oma kohustusi halvasti täitnud võlakriisi süüdlasi mitte sanktsioneerides. Sellega on ilmselt diskrediteeritud EL mainet ja jäetud ta sisuliselt kõrvale kriisist väljumise lahenduste leidmisel. Hololei on EL ametnikuna enesekriitiline ja annab suurepärase ülevaate finantsproblemaatika taustast. Samas ei saa päris nõus olla tema väitega, et hetkel kavandatavad sanktsioonid on juba aluslepingutes ette nähtud. Pigem on EL ka lahenduste leidmisel kõrvalseisja rollis - tegemist on ilmselt võimukeskme kandumisega suurriikidele, kes ei ole rahul EL jõuetu reaktsiooniga. Tegelikult oleme vastuolulises olukorras.

EL poolt algselt pakutud lahendusi on kritiseerinud liikmesriigid. Näiteks Bundesbank, kelle esindaja sõnul on Kreeka päästmiseks vajalik eelkõige pöörduda aluslepingute poole. Hetkel liikmesriikide endi poolt pakutud lahendused ei mahu hästi aga olemasolevasse õiguslikku raamistikku, kuigi väide, et Merkelil ja Sarkozy’l ei ole taskutes Euroopa mandaati, on hääbumas. Põhjus sisaldub käibefraasis “aeg on raha”, sest alternatiivi ei paista ja Lissaboni lepingut on siiski võimalik tõlgendada ka selliselt, et liikmesriigid ise on “aluslepingute (loomingulised) peremehed” ning omavad initsiatiiviõigust, eriti juhtudel, kui puudub Euroopa Liidu ühtne poliitika.

Euroopa "teeb Eestit"

Professor Katteli arvates on Euroopa “Eestit tehes” püüdnud asjatult säästupoliitikat ajada, aga selles ei väljendu jätkusuutlikkus. Kuigi Euroopa on majanduslikult vägagi integreerunud (ja eelkõige seepärast peaks siinkirjutaja arvates ära hoidma tema killustumist), on Katteli sõnul miinuseks oskuste ja võimekuse erinev tase, mida on viimase 10 aasta jooksul osavalt varjatud ühisraha euro abil. Debatis jõutakse olulisima küsimuseni, mis sirab ridade vahelt pea kõigis selleteemalistes kirjutistes: EL enda identiteet.

Katteli hinnang liikmesriikide senisele ebalusele on tõepärane: “anname võimu ära ja ei anna ka”, “reeglid kehtivad ja ei kehti ka”. Peab tõdema, et ELis on olemas institutsionaalne võimekus toimida kriisi sattumata, kuid liikmesriikide poliitiline tahe on olnud ebapiisav, et seda vajalikus mahus realiseerida. Euroopa Parlamenti pole võetud piisava tõsidusega, Euroopa komisjoni on süüdistatud kallutatuses ja Euroopa Kohut erapoolikuses, eriti juhtudel, kui EL ja liikmesriigi huvid vastanduvad.

Mõlemad debateerijad on üksmeelel, et rahaliit ei saa ilma tugeva poliitilise liiduta toimida, toodud ajaloolised paralleelid on usutavad. Professor Katteli arvates on tõhusa fiskaalpoliitika aluseks pigem regioonide haldusüksusena toimimine. See pole Euroopa Liidule kindlasti uus idee, kuid tuleb nõustuda, et regioonide toimimine vajab muutust senise riigikeskse poliitika teostamisel ja tasakaalutu EL usaldusväärsuse taastamisel.


Kas Euroopa Liit on liiga demokraatlik?

Demokraatia kohta on tänapäeval palju ja vastakaid arvamusi. Näiteks grupp Briti alamkoja liikmeid on veendunud, et nende parlamendi debatid on aegaraiskavad ja mõttetud. Meie meedias on küsimuse alla pandud Riigikogu tõhusus ja vajalikkus, presidendi institutsioon… Samas on tõsiseltvõetavaid teadlasi, kes peavad EL hädade põhjuseks liiga vähest otsedemokraatiat, mis liikmelisuse tõttu on vähenenud ka Euroopa riikides. Siiski, peale seda, kui Angela Merkel käis enne päästeplaanide esitlemist Bundestag’is, on nüüd ka meie peaminister enne lennukisse astumist Riigikogu Euroopa asjade komisjoni tee leidnud.

Intrigeerivale küsimusele annavad mõlemad debateerijad siiski üsna sisukaid vastuseid. Hololei räägib tasakaalust ja euroopalikest väärtustest, mis ongi toimiva majanduskeskkonna eelduseks. Katteli väitel on tegemist ideoloogia kriisiga. Tema arvates on Eesti rahvaesinduse roll vähenenud kohe pärast ELiga liitumist ja kuivõrd demokraatia sünnib tema sõnul erinevate vaadete põrkumisest, on tühimiku täitnud Euroopa Komisjon. Seda väidet ilmse entusiasmiga toetav Hololei rõhutab, et Eesti peaks igal juhul toetama tugevat ELi ja Euroopa komisjoni, kes mängivad kokkulepitud reeglite järgi (mida küll seni alati liiga tõsiselt ei võetud) ja ohumärgiks on perspektiiv ELi institutsioonide mõju väheneminele võimsate majandustega liikmesriikide varjus.

Demokraatia defitsiit

ELis on aastaid räägitud nn “demokraatia defitsiidist” mida on nimetatud tagasivaadates õigustatult Euroopa “Achilleuse kannaks”. Avalikud (sh kriisieelsed) debatid liikmesriikides näitavad selgelt, et Euroopa kodanikku on huvitanud ja huvitab näiteks teenuste direktiiv, Türgi liitumise küsimus või kristlike väärtuste mainimine algses konstitutsioonilise leppe preambulas. See, et vox populi jääb pigem hüüdjaks hääleks kõrbes, on paljuski liikmesriikide “süü”. Prantsusmaal ja Hollandis toimunud referendumid on olnud pigem kummastavad erandid. Kreeka endise peaministri referendumi plaani abipaketi osas peeti aga täielikuks populismiks.

Lissaboni lepe oli kahtlemata püüe legaliseerida Euroopa Liidule tema tegevuse käigus justkui kogemata tekkinud pädevused. See on ka kindlasti Lissaboni leppe raske sünni põhjuseks. On omamoodi irooniline, et kriisi peamiseks põhjustajaks peetakse Euroopa kultuuri hälli Kreekat ja suhteliselt hiljuti vastuvõetud, mitmesuguseid otsedemokraatiat edendavaid protsesse lubavat Lissaboni lepet ning kodanikule märksa suuremaid vabadusi loovat EL põhiõiguste hartat pole kriisiga tegelemise kõrval õigesti rakendama ega tõlgendama jõutud hakata. Ian Buruma on oma hiljutises kirjutises (“Kas Euroopa unistus on surnud?”) väitnud, et Euroopa Liitu võib ühendada vaid rohkem demokraatiat, kuid kahtleb, kas liikmesriigid on valmis seda lubama.


Euroopa Liidu tulevik

Hololei on veendunud, et EL lagunemine pole päevakorras, kuivõrd see lihtsalt pole kellegi huvides. Hololei arvab, et euro säilib: ka Saksamaa on sellest huvitatud, sest projekti on palju investeeritud. Ta arvab samuti, et tulevikus toimub konsolideerumine ümber eurotsooni ja tekib tuumik. Avangardi tekkimist saab tema sõnul pidada vaid positiivseks, ka seda, et Eesti on “õigel pool rindejoont” st juba praegu osa tuumikeuroopast, mille põhimissiooniks on EL nelja põhivabaduse edasiarendamine.

Diplomaatiline väide, et kahekiiruseline Euroopa ei ole parim lahendus vaid paratamatus, haakub Katteli visiooniga, et tegelikult on mitmekiiruseline Euroopa kogu aeg eksisteerinud. Kattel peab tuleviku valikut (st rohkem või vähem Euroopa Liitu) raskeks ja keskendub pigem Eestile. Eesti head EL liikmesriigi imagot võiks tema arvates kasutada sisepoliitilistel eesmärkidel, et võidelda ääremaastumise vastu riigis, teha koostööd Põhjamaadega, arendada tarka tööstust.

Oma hinnangutes EL tuleviku kohta jääb professor Kattel realistiks: ilmselt jätkub nö oma mina otsimine, “kannatuste rada” ja üleöö ei juhtu midagi. Ta ei pea stabiilsusmehhanisme parimateks lahendusteks, vaid pakub usalduskriisi lõpetamiseks Keskpanga rolli oluliselt tugevamaks muutmist (näitavad ju tänased uudised, et nn kriisilaenude võtmine võib väljuda kontrolli alt), et sellega tagada konkurentsivõime taastumine. Majandus on professor Katteli sõnul alati ootuspõhine ja mõlemad debateerijad näevad ohtu, kui nn päästelepe ei realiseeru sisepoliitiliste erimeelsuste tõttu liikmesriikides.

Euroopa vajab ideid ja liidrit

Kas mitte EL ei peaks võitma juhtpositsiooni tagasi? “The Economist” arvab, et Euroopa vajab hädasti häid ideid ja liidrit. Eeldades, et liikmesriigid soovivad EL säilimist, peavad heade ideed kandjad omama EL mandaati, et leida määramatuse olukorras huvide tasakaal. Väärtuste relativism peaks asenduma selge visiooniga. Usun, nagu Hololei, et EL paremikku kuulumine on meie huvi ning arvan, nagu ka Kattel, et lähemal ajal ei juhtu dramaatilisi murranguid ei halvemuse ega paremuse poole. Eesti on oma valikud teinud ja võiks käituda hiljuti heakskiidu saanud strateegia kohaselt.

Tõsi, oleme vahel olnud paavstlikumad kui paavst ise (meenutagem kasvõi “suhkrukaasust”). Euroopas konverentsidel viibides on iga ettekandja esitlusel Eesti Euroopa standardite järgi ikka tublim. Seda innukat tublidust saaksime hea tahtmise juures just nüüd kapitalina kasutada. Jah, kohanemisvõime kriisisituatsioonis ei tohiks olla eestlase nõrk külg. Hetkel peaksime oma tuleviku nimel toetama stabiilsusmehhanisme tingimusel, et need muutuvad EL egiidi ja kontrolli all toimivaks.

(Euroopa Liidu teemalised debatid valmivad koostöös Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudiga ning neid toetavad Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis.)


Kriisi ennetamine ja lahendused

Tuleb nõustuda Hololeiga, et EL on oma kohustusi halvasti täitnud võlakriisi süüdlasi mitte sanktsioneerides. Sellega on ilmselt diskrediteeritud EL mainet ja jäetud ta sisuliselt kõrvale kriisist väljumise lahenduste leidmisel. Hololei on EL ametnikuna enesekriitiline ja annab suurepärase ülevaate finantsproblemaatika taustast. Samas ei saa päris nõus olla tema väitega, et hetkel kavandatavad sanktsioonid on juba aluslepingutes ette nähtud. Pigem on EL ka lahenduste leidmisel kõrvalseisja rollis - tegemist on ilmselt võimukeskme kandumisega suurriikidele, kes ei ole rahul EL jõuetu reaktsiooniga. Tegelikult oleme vastuolulises olukorras.

EL poolt algselt pakutud lahendusi on kritiseerinud liikmesriigid. Näiteks Bundesbank, kelle esindaja sõnul on Kreeka päästmiseks vajalik eelkõige pöörduda aluslepingute poole. Hetkel liikmesriikide endi poolt pakutud lahendused ei mahu hästi aga olemasolevasse õiguslikku raamistikku, kuigi väide, et Merkelil ja Sarkozy’l ei ole taskutes Euroopa mandaati, on hääbumas. Põhjus sisaldub käibefraasis “aeg on raha”, sest alternatiivi ei paista ja Lissaboni lepingut on siiski võimalik tõlgendada ka selliselt, et liikmesriigid ise on “aluslepingute (loomingulised) peremehed” ning omavad initsiatiiviõigust, eriti juhtudel, kui puudub Euroopa Liidu ühtne poliitika.

Euroopa "teeb Eestit"

Professor Katteli arvates on Euroopa “Eestit tehes” püüdnud asjatult säästupoliitikat ajada, aga selles ei väljendu jätkusuutlikkus. Kuigi Euroopa on majanduslikult vägagi integreerunud (ja eelkõige seepärast peaks siinkirjutaja arvates ära hoidma tema killustumist), on Katteli sõnul miinuseks oskuste ja võimekuse erinev tase, mida on viimase 10 aasta jooksul osavalt varjatud ühisraha euro abil. Debatis jõutakse olulisima küsimuseni, mis sirab ridade vahelt pea kõigis selleteemalistes kirjutistes: EL enda identiteet.

Katteli hinnang liikmesriikide senisele ebalusele on tõepärane: “anname võimu ära ja ei anna ka”, “reeglid kehtivad ja ei kehti ka”. Peab tõdema, et ELis on olemas institutsionaalne võimekus toimida kriisi sattumata, kuid liikmesriikide poliitiline tahe on olnud ebapiisav, et seda vajalikus mahus realiseerida. Euroopa Parlamenti pole võetud piisava tõsidusega, Euroopa komisjoni on süüdistatud kallutatuses ja Euroopa Kohut erapoolikuses, eriti juhtudel, kui EL ja liikmesriigi huvid vastanduvad.

Mõlemad debateerijad on üksmeelel, et rahaliit ei saa ilma tugeva poliitilise liiduta toimida, toodud ajaloolised paralleelid on usutavad. Professor Katteli arvates on tõhusa fiskaalpoliitika aluseks pigem regioonide haldusüksusena toimimine. See pole Euroopa Liidule kindlasti uus idee, kuid tuleb nõustuda, et regioonide toimimine vajab muutust senise riigikeskse poliitika teostamisel ja tasakaalutu EL usaldusväärsuse taastamisel.


Kas Euroopa Liit on liiga demokraatlik?

Demokraatia kohta on tänapäeval palju ja vastakaid arvamusi. Näiteks grupp Briti alamkoja liikmeid on veendunud, et nende parlamendi debatid on aegaraiskavad ja mõttetud. Meie meedias on küsimuse alla pandud Riigikogu tõhusus ja vajalikkus, presidendi institutsioon… Samas on tõsiseltvõetavaid teadlasi, kes peavad EL hädade põhjuseks liiga vähest otsedemokraatiat, mis liikmelisuse tõttu on vähenenud ka Euroopa riikides. Siiski, peale seda, kui Angela Merkel käis enne päästeplaanide esitlemist Bundestag’is, on nüüd ka meie peaminister enne lennukisse astumist Riigikogu Euroopa asjade komisjoni tee leidnud.

Intrigeerivale küsimusele annavad mõlemad debateerijad siiski üsna sisukaid vastuseid. Hololei räägib tasakaalust ja euroopalikest väärtustest, mis ongi toimiva majanduskeskkonna eelduseks. Katteli väitel on tegemist ideoloogia kriisiga. Tema arvates on Eesti rahvaesinduse roll vähenenud kohe pärast ELiga liitumist ja kuivõrd demokraatia sünnib tema sõnul erinevate vaadete põrkumisest, on tühimiku täitnud Euroopa Komisjon. Seda väidet ilmse entusiasmiga toetav Hololei rõhutab, et Eesti peaks igal juhul toetama tugevat ELi ja Euroopa komisjoni, kes mängivad kokkulepitud reeglite järgi (mida küll seni alati liiga tõsiselt ei võetud) ja ohumärgiks on perspektiiv ELi institutsioonide mõju väheneminele võimsate majandustega liikmesriikide varjus.

Demokraatia defitsiit

ELis on aastaid räägitud nn “demokraatia defitsiidist” mida on nimetatud tagasivaadates õigustatult Euroopa “Achilleuse kannaks”. Avalikud (sh kriisieelsed) debatid liikmesriikides näitavad selgelt, et Euroopa kodanikku on huvitanud ja huvitab näiteks teenuste direktiiv, Türgi liitumise küsimus või kristlike väärtuste mainimine algses konstitutsioonilise leppe preambulas. See, et vox populi jääb pigem hüüdjaks hääleks kõrbes, on paljuski liikmesriikide “süü”. Prantsusmaal ja Hollandis toimunud referendumid on olnud pigem kummastavad erandid. Kreeka endise peaministri referendumi plaani abipaketi osas peeti aga täielikuks populismiks.

Lissaboni lepe oli kahtlemata püüe legaliseerida Euroopa Liidule tema tegevuse käigus justkui kogemata tekkinud pädevused. See on ka kindlasti Lissaboni leppe raske sünni põhjuseks. On omamoodi irooniline, et kriisi peamiseks põhjustajaks peetakse Euroopa kultuuri hälli Kreekat ja suhteliselt hiljuti vastuvõetud, mitmesuguseid otsedemokraatiat edendavaid protsesse lubavat Lissaboni lepet ning kodanikule märksa suuremaid vabadusi loovat EL põhiõiguste hartat pole kriisiga tegelemise kõrval õigesti rakendama ega tõlgendama jõutud hakata. Ian Buruma on oma hiljutises kirjutises (“Kas Euroopa unistus on surnud?”) väitnud, et Euroopa Liitu võib ühendada vaid rohkem demokraatiat, kuid kahtleb, kas liikmesriigid on valmis seda lubama.


Euroopa Liidu tulevik

Hololei on veendunud, et EL lagunemine pole päevakorras, kuivõrd see lihtsalt pole kellegi huvides. Hololei arvab, et euro säilib: ka Saksamaa on sellest huvitatud, sest projekti on palju investeeritud. Ta arvab samuti, et tulevikus toimub konsolideerumine ümber eurotsooni ja tekib tuumik. Avangardi tekkimist saab tema sõnul pidada vaid positiivseks, ka seda, et Eesti on “õigel pool rindejoont” st juba praegu osa tuumikeuroopast, mille põhimissiooniks on EL nelja põhivabaduse edasiarendamine.

Diplomaatiline väide, et kahekiiruseline Euroopa ei ole parim lahendus vaid paratamatus, haakub Katteli visiooniga, et tegelikult on mitmekiiruseline Euroopa kogu aeg eksisteerinud. Kattel peab tuleviku valikut (st rohkem või vähem Euroopa Liitu) raskeks ja keskendub pigem Eestile. Eesti head EL liikmesriigi imagot võiks tema arvates kasutada sisepoliitilistel eesmärkidel, et võidelda ääremaastumise vastu riigis, teha koostööd Põhjamaadega, arendada tarka tööstust.

Oma hinnangutes EL tuleviku kohta jääb professor Kattel realistiks: ilmselt jätkub nö oma mina otsimine, “kannatuste rada” ja üleöö ei juhtu midagi. Ta ei pea stabiilsusmehhanisme parimateks lahendusteks, vaid pakub usalduskriisi lõpetamiseks Keskpanga rolli oluliselt tugevamaks muutmist (näitavad ju tänased uudised, et nn kriisilaenude võtmine võib väljuda kontrolli alt), et sellega tagada konkurentsivõime taastumine. Majandus on professor Katteli sõnul alati ootuspõhine ja mõlemad debateerijad näevad ohtu, kui nn päästelepe ei realiseeru sisepoliitiliste erimeelsuste tõttu liikmesriikides.

Euroopa vajab ideid ja liidrit

Kas mitte EL ei peaks võitma juhtpositsiooni tagasi? “The Economist” arvab, et Euroopa vajab hädasti häid ideid ja liidrit. Eeldades, et liikmesriigid soovivad EL säilimist, peavad heade ideed kandjad omama EL mandaati, et leida määramatuse olukorras huvide tasakaal. Väärtuste relativism peaks asenduma selge visiooniga. Usun, nagu Hololei, et EL paremikku kuulumine on meie huvi ning arvan, nagu ka Kattel, et lähemal ajal ei juhtu dramaatilisi murranguid ei halvemuse ega paremuse poole. Eesti on oma valikud teinud ja võiks käituda hiljuti heakskiidu saanud strateegia kohaselt.

Tõsi, oleme vahel olnud paavstlikumad kui paavst ise (meenutagem kasvõi “suhkrukaasust”). Euroopas konverentsidel viibides on iga ettekandja esitlusel Eesti Euroopa standardite järgi ikka tublim. Seda innukat tublidust saaksime hea tahtmise juures just nüüd kapitalina kasutada. Jah, kohanemisvõime kriisisituatsioonis ei tohiks olla eestlase nõrk külg. Hetkel peaksime oma tuleviku nimel toetama stabiilsusmehhanisme tingimusel, et need muutuvad EL egiidi ja kontrolli all toimivaks.

(Euroopa Liidu teemalised debatid valmivad koostöös Tallinna Tehnikaülikooli Õiguse instituudiga ning neid toetavad Riigikantselei ja Euroopa Komisjoni esindus Eestis.)