Ekspress valis 2008. aasta parimad raamatud

Areeni kirjandussõprade selts koosseisus Andrei Hvostov, Tõnu Kaalep, Kätlin Kaldmaa, Kalev Kesküla, Kadri Kõusaar, Harry Liivrand, Veiko Märka, Mele Pesti, Erkki Sivonen, Märt Väljataga valis välja lõppenud aasta erutavaimad raamatud.

Tippkümme (neid raamatuid nimetati žüriiliikmete poolt vähemasti kolm korda).

Mari Tarand “Ajapildi sees. Lapsepõlv Juhaniga”

Ilmamaa

See on hämmastavalt aus, ilustamata raamat. Niisuguseid kirjutatakse harva. Sellest raamatust tuleb jälle kord välja, et eesti kultuur on tõepoolest olnud koolmeistrite kultuur. Konservatiivne, umbusklik uuenduste vastu. Kõik see on ju teada, kuid Mari Tarandi raamatust tuleb see kuidagi eriti karmilt välja. Juhani konflikt vanematega oli paratamatu ja saatuslik, sest see oli kunstniku-kultuuriuuendaja konflikt koolmeistritega. (Viivi Luik)

“Undi-jutud. Mälestusi Mati Undist”

Koostanud Kalev Kesküla. Hermes

Unt on nüüd juba mitu aastat surnud, kuid tundub, et temast räägitakse enamgi kui tema elu viimastel aastatel. Kas Undile oleks meeldinud sellise raamatu ilmumine? Teose koostaja Kalev Kesküla on veendunud, et kindlasti oleks — Matile meeldis, kui temast räägiti ja kirjutati! Niisiis räägivad või kirjutavad selles raamatus Undi-jutte Ülev Aaloe, Ain Kaalep, Jaan Kaplinski, Maimu Berg, Teet Kallas, Hannes Kaljujärv, Maria Avdjuško jpt. (Mari Peegel)

Mihkel Raud “Musta pori näkku”

Tammerraamat

Siiani on seda käsitletud peamiselt vahva rokenrolliromaanina, kus “päris elust” pärit tegelased kaheksakümnendate teises pooles mööda lava ringi töllerdavad, naisi nikuvad ja liitrite viisi viina kurgust alla kulistavad. Seda ta peaasjalikult muidugi ongi. Kuid sellel raamatul on üks veel hoopis olulisem mõõde. See on lugu Eesti taasiseseisvumisest, jutustus rahvuslikust ärkamisajast kui kapitaalsest mäluaugust. Mihkel Rauas ei ole tema perekondlik kirjanduslik talent surnud, pigem vastupidi. (Anders Härm)

Michel Houellebecq “Elemen­taar­osakesed”

Tõlkinud Indrek Koff. Varrak

Houellebecqile võib vastu vaielda, ent on võimatu eitada tema sisendusjõudu; sotsiaalset, seksuaalset ja intellektuaalset närvi. Ning kahtlemata on ta huvitavaim ja värskeim elavaist Lääne kirjanikest. Houellebecq suudab eksistentsiaal­selt “emmata” peagu kogu tänase läänemaailma probleemistikku. Kes väidab, et Houellebecqi kirjeldatud ihanäljas, võõrandunud ja ilma igasuguste eetikanormideta ühiskonda pole olemas, peidab pea liiva alla.” (Kadri Kõusaar)

Jürgen Rooste “Tavaline eesti idioot”

Ji

Jürgenis peitub poeedi eidos, ta põleb valusa leegiga. Alati on ta erutatud ja aktsioonis, alati ikka tundega laetud, sõnaohter, õrn ja räme. Raamat räägib “Võsareporterit” vaatavast õllejõmmist, rassistist ja kärukeerajast. Ajakajalist tembib poeet osavalt igavikulisega ning lõpetab ootuspärase tõdemusega: “aga armastus ei tulnud Vargamäele”. Juttu on ka luuletajaks olemise õudusest ja süütundest, hälinast ja raevust. Taanilinn Tallinn on Jürgeni ruum ja stiihia, täis noore, poeetilise ja alkoholist üles köetud mehe tugevaid tundeid. (­Kalev Kesküla)

Vaata kogu edetabelit Eesti Ekspressist