Einar Laigna: Inimene ja loom
Ütleme nüüdki tihti, et elame ikkagi juba 21. sajandil, ja arvame, et see peab tähendama mingit kõrgemat arengutaset. Tehnikas kindlasti. Ent inimloomus on ikka seesama, mis alati. Julmus ja võime endasarnast sadistlikult kohelda ei kuulu minevikku, 21. sajand ilmselt isegi ületab selles osas 20. sajandit. Usk inimloomuse headusse ja valgustatud mõistuse valitsemisse on osutunud puhtaks fantaasiaks, soovunelmaks.
Aga inimolendi ajaloos on siiski olemas ka aukartus elu pühaduse ees kui inimolendi kõrgeim püüdlus ja olek. Indias on usuvoole, mille esindajad ei kõnni kunagi pimedas, et mitte kogemata peale astuda putukale teerajal, ja suu ette seotakse marli, et mitte sisse hingata — ja seega mitte tappa — mõnd kihulast.
Juri Kozenkov kirjeldab raamatus „Venemaa Kolgata“ (Moskva 2001) Lev Trotski poolt juhatatud ja ellu viidud terrorit Venemaal aastatel 1917-21. See oli kohutav verine bakhanaal, kus mahalaskmine ilma piinamiseta oli kergeim pääsemine. Revolutsiooni vaenlasi põletati elavalt keskkütte ja veduri küttekolletes, inimesi nüliti ja lõiguti, raiuti maha jäsemeid ja muid kehaosi, murti luid. Garaažide ja keldrite põrandaid kattis vere, ajude ja koljutükkide segapuder.
Kas nii märatsesid inimeste kallal metsloomad või hoopis viinast punetavate lõustadega inimesekujulised olendid, endal silmad sadistlikult kilamas? Kozenkov nimetab neid skisofreenilisteks jätisteks, ja küsib, kas niisugused on tõesti sünnitanud naine.
Harkovi tšekaa timukas tunnistab: „Piinlesin, aga seltsimees õpetas, et tuleb ära juua klaasitäis verd. Jõin — ja süda sai kiviks.“ 1923. aastaks oli Venemaal mõrvatud 18 miljonit inimest, vene rahva paremik.
Inimloomuse ja kurjuse olemuse küsimus on metafüüsiline, ent ainsa piisava seletuse on sellele andnud religioonid. Inimloomusesse kuulub kurjus lapseeast peale. Igaühe sees meist istub üks vastik sadist, ühel suurem, teisel väiksem. Iga religiooni praktika algab võitlusega kurjuse vastu iseeneses.
Peame olema valvel selle inimloomuses peituva koletise suhtes, kes otsib ainult võimalust ja õigustavat ettekäänet sadistlike instinktide väljaelamiseks. Praegu elavad ja liiguvad meie keskel täiesti normaalsed sotsialiseerunud olendid, aga koletis nende sees ootab oma suurt tundi. Ajaloo kriisihetkedel ilmuvad koletised välja.
Aga ka rahuajal tuleb leida oma loomuse tumeda külje väljaelamise võimalusi. Kahjuks on jahimeeste seltsid koht, kus mõningate arvates võib loodust armastada viinapudeli ja snaiperpüssiga. Seda, mida täna tehakse metsloomale — elavale olendile –, tehakse esimesel lubatud võimalusel ka teisele inimesele.
Muidugi ei tohi me üldistada ega öelda, et kõik jahimehed on sellised. Õige metsamees hoolitseb metsa ja ulukite eest, metsa rikutud tasakaalu peab inimene enda huvides korrigeerima. Küll peaksid jahimeeste seltsid oma liikmeskonnas tegema seda, mida kaitseliit tegi oma ridade puhtuse nimel — kõlbmatud tuleb liikmeskonnast välja arvata. Julget enesepuhastust on teinud ka politseiamet.
Sadistlike kalduvustega inimene tahab pikendada haiglast naudingut, mida teise piinamisest saadakse — see on üks pildistamine ja filmimise põhjus. Korduv vaatamine on nagu pornosõltuvus. Teisalt, tänu sellele tulevad ka asjad avalikuks. Kuidas muidu teaks maailm, mis toimus ja toimub salavanglates, kus piinatakse arvatavaid terroriste.
Jahimees snaiperpüssi ja muu peene tehnikaga ei ole enam küll jahimees klassikalises mõttes, vaid väga sarnane mõrtsukaga. Loomal peab olema samasugune võimalus pääseda nagu kütil teda tabada. Sel põhjusel on klassikaline jahipüss lühidistantsiline. Veelgi hullem oleks lubada vibuga turismijahti, siis oleks paljud ulukid määratud jubedatele pikkadele piinadele neid läbistanud noole tõttu.
Avalikkuse ette jõuab vapustavaid lugusid järjest: happega üle valatud kass, metsa viidud koerad, puu külge kinni seotult surema jäetud vasikas, jahikoerte koolitamine kasside peal, kasside tapmine kangiga — ja nüüd see metssea piinamise film. Koolivägivald niikuinii. Julmus levib, need on kapitalistliku hundimoraali mürgised viljad. Elame ju ikkagi 21. sajandil…
Kuidas kõlab väike loomamuinasjutt? Tulevad kord metsloomad kokku ja arutavad, et inimeste arvukust tuleb piirata, sest looduse tasakaal on rikutud, metsloomadel pole enam metsas asu. Otsustavad siis, et kõigepealt tuleb kõrvaldada need, kes tulevad ise metsa loomi piinama ja tapma. Metssead piiravadki sisse jahiseltskonna.
Üks metssiga on jahimehelt äravõetud viinapudelist end purju joonud ning lohistab jahimeest kõrvupidi enda järel. Seda näeb karu, kes käratab: „Metsloomad, ärge käituge inimese moodi, jääge väärikaks nagu metsloomale kohane — nii on Looja meid õpetanud!“
Ka meile on Looja õpetanud kaastunnet ja halastust. Selle tunnuseks on need 51 000 allkirja, mille inimesed andsid loomakaitseseltsi taotlusele. On rõõm tõdeda, et enamik meist on siiski kaastundlikud ja empaatiavõimega. Avalikkuse terved hoiakud vajavad otsustavat tuge ka seaduste näol, et sadistlikud teod saaksid kohase karistuse.
