Eiki Nestor: Terve mõistusega riik laenab raha pangast, mitte oma töötutelt ja haigetelt
Aga tuli välja, et majanduskasv, va sindrinahk allub veel „n“ arvule muudele muutujatele, mille mõjutamine käis isegi suurriigile üle jõu. Ehk siis loodetud tulud jäid tulemata ja nii pididki kõik järgmised presidendid ohtralt laenu võtma.
Euroopa kontekstis on USA laenu suurus täna selline, et - võta või jäta - aga Ameerika Ühendriigid kuuluksid nende „pahade ja patuste“ riikide hulka, kes kulutavad ülejõukäivalt palju. Dollar suurusena võimaldab aga täiendavat trükkimist. Ja veelkord trükkimist.
Kui nüüd Eesti suuruses riigis seda õpetust keegi veel usub, siis soovitan pigem leida meelelahutust aastavahetusel ohtralt avaldatud horoskoopidest - enne võib sealt midagi kasutuskõlblikku leida. Maksukoormusel on oma mõju majandusele, kuid meie väiksuse ja avatuse juures ei mahu see kindlasti top-10 hulka.
Rääkimata mujal maailmas toimuva paratamatust mõjust meie tuludele ja kuludele, oleme siin eelkõige ise otsustajad, seda näiteks tööjõu hinna ja tehtava töö kvaliteedi asjus. Teadmine, et Eestis maksab rahana euro, on samuti kordades olulisem mis iganes maksust või selle kogumise viisist.
Laias plaanis ei ole ots-otsaga väljatulemiseks muid võimalusi kui vähendada kulusid, suurendada tulusid või võtta laenu. Seda nii riigil kui igal leibkonnal eraldi.
Kuri naabrionu tara taga
Kulude vähendamisel on tähtis mitte näppu lõigata ja end igavesti kiduraks jätta. Kui kulud vähenevad tänu suitsetamisest loobumisele, siis on hiljem vaja vähem ka oma tervisele kulutada. Kui aga loobutakse spordisaalis käimisest, siis on seis vastupidine. Minu arvates oleks selge rumalus näiteks lapsele öelda, et huviringis käimine jääb sel aastal ära, kuna kurja naabrionu pärast tuleb kahemeetrist tara ehitada kuue meetri kõrguseks.
Riigi tasandil on selge näppulõikamine arengule mõeldud kulude - lastele mõeldud kulud, hariduskulud, töökohtade loomise kulud - kärpimine. Ja kindlasti on nii riigil kui ka igal perel mõistlik arutada, kas ja kuidas oma raha efektiivsemalt kasutada.
Tulude suurendamine on oluliselt keerukam ülesanne. Kui inimesele ei lubata samade teadmiste ja oskuste juures paremat palka, siis ehk on tal mõistlik midagi juurde õppida. Aga kelle kulul seda teha? Või minna paremale leivale riiki, kus on tootlikus kõrgem, palgad paremad ja oh imet, ka maksukoormus teistsugune?
Riigi tulud tulevad kokku maksudest ja koormistest ning Eestil täna ka järeleaitamist vajava riigi tugirahadest ehk teiste Euroopa Liidu maksumaksjate taskust.
Omanikuks olemise maksustamine
Maksud aga teatavasti näpistavad majandust, ühed rohkem ja teised vähem. Eesti jätab täna majandust vähe mõjutavad või isegi ergutavad maksud oma tuludest peaaegu välja. Kõige vähem pärsib majandust omanikuks olemise maksustamine. See annaks ka riigile kindlama tulubaasi, mis sõltuks vähem nii majanduse kukkumisest kui ka tõusmisest.
Eesti tänane maksupoliitika võimendab nii majanduskasvu kui ka majanduslangust. Heal ajal ehk seda ei märkagi, aga halval ajal tuleb sel põhjusel märksa rohkem kulutusi kärpida. Seda, hea valija, Sulle Friedmani vennaskond ei ütle, kui ta mett moka peale määrib!
Majandust mõjutavad maksud saavad aga kinni makstud erineval moel. Kui vähendada inimese tuludelt laekuvaid makse ja tõsta tarbimiselt võetavaid makse, siis vähem teeniv maksumaksja annab oma sissetulekust ära suurema protsendi, kui enam teeniv.
Laenamine on teatavasti mõistlik siis, kui seda tehakse eelkõige tulevikus tulu toova ürituse nimel. Olgu siin näiteks pere eluasemelaen või siis maja soojustamiseks mõeldud laen. Täpselt sama põhimõte kehtib ka riigi kohta, kus tuleks tarbimislaenu võimalusel vältida.
Terve mõistusega riik laenab raha pangast, mitte oma töötutelt ja haigetelt, nagu me juba mitmendat aastat järjest teeme. Ise veel seejuures kelkides! Abivajavalt naabrimehelt pole ju sünnis tarbimislaenu lunida. Jõuga võtmine on veelgi inetum.
Kalamajas nimetatakse seda pommimiseks!
