Paarkümmend aastat tagasi oli ju üldine joovastus ja kindel usk, et vabad inimesed vabas Euroopas on lõplikult võitnud. Et võimu nimel püsse enam ei lasta ja ilmsüüta inimesed ei pea siinkandis enam hukkuma.

Nüüd on see vaimustus kadunud. Kuu aega tagasi käisin Berliini müüri muuseumis. Üks jupp müürist on alles jäetud ajaloo tarbeks. Et me ei unustaks. Seal jäingi piiriületamise kahtluse tõttu maha lastud inimeste pilte vaadates mõtlema, et mis siis meiega õieti toimunud on. Täna on kuidagi tunne, et saime riigi ja rahvana üle Berliini müüri vabasse maailma. Ja ei midagi rohkemat, sest see müür on jätkuvalt olemas, kuigi enam mitte Berliinis.

Me oleme valinud poole ja meie jaoks ainuvõimaliku poole. Meil on sõbrad ja me ise oleme liitlased. Meie julgeolek pole kunagi olnud nii kindlatel alustel kui täna. Ja vabaduse nimel tuleb teha pidevalt tööd, see töö ei lõpe tegelikult kunagi.

Aga eks eelmisest aastast jää meelde ka rõõmsamaid hetki. Meil näiteks kolmeseks saanud lapselaps sai joonistamise selgeks. Kuidagi äkki ja kõigi üllatuseks. Vaatad neid pilte ja imestad, mida üks selles vanuses tüdruk tähele paneb. Sest vanaema ja vanaisa on piltidel nii nagu ikka. Käed ja jalad ja nii edasi. Aga kohe saab aru, kumb on kumb. Sest vanaemal on ripsmed ja vanaisal mitte. Kuidas ta selle peale tuli, ei julge küsidagi, sest nii ju on.

Nii soovikski, et uuel aastal me märkaks oma järeltulevat põlve rohkem. Kui lapsed kasvavad, on ju pidev häda, et neile ei jätku nii palju aega, kui tahaks. Ja kui nad on suureks saanud, on neil sama mure meiega. Võtke seda aega oma lähedaste märkamiseks ka siis, kui seda leida pole võimalik. Lihtsalt võtke. Ja kõik.

Lapsed on ju nutikad ja märkavad rohkem, kui me oskame oodata. Nad saavad aru, et päkapikud on selleks hooajaks oma töö teinud. Aga ma tean ka seda, et Eestimaal on täna palju lapsi, kellel süda kripeldab. Ja mitte selle pärast, et päkapikud sussi sisse enam kommi ei too. Vaid sellepärast, et ema või isa on juba kotti pakkimas, et tööle ära sõita. Suuremasse linna, Soome või veel kaugemale. Värviline mänguasi jõulukuuse all teeb kindlasti meele rõõmsaks. Kas aga selle hind pole pere jaoks liiga kõrge? Me ei taha ju, et kolmeaastased joonistama õppides kujutaksid isa, kellel on igal pildil kohvrid käes?

Siinkohal ongi paslik rääkida Eesti edust. Ka mina arvan, et meil ongi äge riik, maailma parim paik elamiseks. Võrreldes saatusekaaslastega on meil põhjust olla uhked. Selle edu põhjus aga ongi olnud selles, et me pole olnud rahul sellega, mis on. Oleme otsinud ja läinud edasi. Eesti edu alus on rahulolematus! Kindlasti on põhjendatud küsimus, kas meie majandus on valmis selleks, et oluliselt palku tõsta. Aga ärge unustage ka ära, et surve kõrgemate palkade poole omakorda viib edasi ka majandust. Sunnib tegema targemat tööd. Selleni ei jõua me kuidagi ilma ühiste pingutusteta. Minu suureks, minu kõige suuremaks uusaasta ja tulevikusooviks ongi see, et kõik Eesti tööinimesed saaksid oma palgaga hakkama. Et neil seejuures oleks aega ka tegelikult olulisteks asjadeks. Olla koos perega, lugeda raamatuid ja kuulata muusikat, teha sporti, kasvatada kaktuseid, minugi poolest. Et mitte keegi ei peaks tasuvama töö leidmisel lahku kolima ja lapsi omapäi jätma. Ma soovin, et iga töötav inimene saaks väärikat tasu, mis võimaldaks mõistlikult toime tulla.

Ja üks uusaastasoov on mul veel. Eesti on selline hubane ja väike riik. Soovin, et kõik siin elavad inimesed tunneksid end koduselt. Ka need, kes enamusest mingil põhjusel erinevana loodud. Meie inimesed kõik! Ärme oleme tigedad!

Soovin teile veelkord head uut aastat. Soovin, et see aasta tuleks parem nii teie isiklikus elus, kui meie ühisele kodusele Eestile. Sest siin me elame ja teisiti me ei saa.