Eiki Nestor: 2015. aasta riigikogu valimised me võidame ja silm ka ei pilgu!

 (389)
Eiki Nestor: 2015. aasta riigikogu valimised me võidame ja silm ka ei pilgu!
Foto: Jassu Hertsmann

Ilmselt on nii väljast näha kui ka seest tunda, et poliitilisel rindel käib hoogne ettevalmistus 2015. aasta riigikogu valimisteks.

Kõige olulisemad mõõduvõtmised enne seda toimuvad sügisestel kohalikel valimistel ja järgmise aasta Euroopa Parlamendi voorus. Seejuures pakuvad elevust ka sisult vähemtähtsamad tegevused.

Riigikogu täna suurima esindusega Reformierakonna suurim probleem pole mitte kukkunud reiting (kuigi ka see muidugi pigistab), vaid teadmine, et 2015. aasta valimistel saab olla edukas vaid uue liidriga. Vaikselt on vahetuseks ettevalmistusi tehtud, kuid keerukas on otsustada, millal oleks õige aeg, sest tegu pole mitte ainult erakonna esimehe, vaid ka peaministri vahetusega. Ilmselt oleks kõige rahulikum seda teha samas koalitsioonis ja hoida peamine konkurent parempoolsete valijate häältele endale lähedal. Reformierakonna tänase valitsuspartneri ministrid kipuvad aga ebaõnnestuma ja pritsmed tahes tahtmata rikuvad revääri. Lisaks ajab peaministrierakonda kindlasti närvi selle koalitsioonipartneri populism. Kellele siis meeldiks, kui tema poolt pakutud populaarne plaan tõsta tulumaksuvaba miinimumi korrutatakse teise võimul olija poolt kolmega? Või veelgi ülbem vigur, kus valitsusliidukaaslane kutsub sind ümarlauale arutama sinu enda ideed?

Opositsiooni suhtes on ka tunded vastakad, sest iga reformierakondlane on valmis teile tunnistama, et „keskiga“ on neil koos valitseda lihtsam, aga sotsidega jälle huvitavam, kuigi keerukam. Lisaks sellele, peaks 2015. aasta valimisteks olema ka selge vaenlane, kellele vastanduda. Sotsiaaldemokraadid sobivad selleks suurepäraselt ja ega ma ei varjagi, et ka meie jaoks on see suurepärane.

Seotud lood:

IRL-i huvitab kindlasti iga hinna eest valitsusliidus jätkamine. Kas või selle nimel, et tänased möödalaskmised ei muutuks selgeks kaotuseks. Kodukulude kukkumist tõestada pole ju tegelikult võimalik. Lisaks veel teadmine, et reformierakonnal on kombeks valitsusliidu partnereid teadlikult vahetada ja sellega vastutust hajutada. Kuna on püsiv oht jääda opositsiooni, siis lubatakse nii peaministril kui teistel ministritel ja tegelastel suud pruukida. Vastupidist juhust nagu ei mäleta. Täna pole näha ka võimalust, et erakonna esimehel õnnestuks kuidagi varjust välja tulla.

Keskerakonna esimehel viimast probleemi ei ole ega tule. Kui tõsistel lehekülgedel juttu ei tehta, kõlbavad ka kollased. Juba kuid on põhiline rünnakuobjekt IRL ja Reformierakonnale tehakse rohkem või vähem avalikult silma. Ühiseid huve leida pole keeruline (kas või ajakirjanduse poolt „Berlusconi seaduseks“ nimetatu) ja esmatähtis on hoida võimu Tallinnas, sest siis saab võimule ka ehk riigis. Kas siis aastal 2013 või hiljem. NLKP ajaloo õpikust pärit stiil sotsiaaldemokraatide siunamiseks on endiselt kasutusel. Ju siis usutakse, et töötab.

Otsustav aeg riigivalitsemises saabubki oktoobrikuus kohalike valimiste järel. Eelkõige seetõttu, et riigikogu valimisteni jääb siis ainult poolteist aastat ja hilisemad suured muudatused oleksid tarbetud. Ka on tema kõrgeausus valija siis oma selge sõna öelnud ja selle võrra lihtsam otsuseid langetada. Kõige vähem üllatav oleks seejärel uus võimuliit riigis uue peaministriga, kelle toetuseks tuleb hääletusel 54 häält.

PS. Ma loodan, et lugeja ei pahanda, sest sotsiaaldemokraatide jupi jätsin meelega kirjutamata. Jäägu see lust konkurentidele. Aga 2015. aasta valimised me võidame ja silm ka ei pilgu.