Ei! vaimsetele revolutsioonidele


Kaasaja sekulaarse inimese arusaamades religioonist (‘religare’ — taasühendus) on äraspidisusi, mis vajavad õigemaks õgvendamist.

Ajastu kombe kohaselt püütakse sageli religioone ja nende sisu mõista ratsionaalselt, loogiliselt, lausa teaduslikult. See pole laiduväärt. Paraku — selline kaasaja “teaduslik” ratsionalist eksib, arvates, et inimese isiklik religioon ise on ratsionalismi enese kombel algselt ja esmaselt mingi mõistuslik arusaam, teooria, kontseptsioon, skeem vms. ja alles siis, teisesena, religioonis esitatud väärtus.

Asjad on täpselt vastupidi. Esmaselt on religioon väärtuste poole pürgimine. Teiseselt alles moodustub väärtuste kogemisest ja omaksvõtust mõistuse tõlgendavate arusaamade süsteem — see, mida nimetame kas filosoofiaks või teoloogiaks ja mida üksikisiku tasandil on paslik nimetada inimese isiklikuks elufilosoofiaks, maailmavaateks.

Religioon on selle järgijale alati esmaselt praktika — kristluses usupraktika, teistes religioonides ehk teise rõhuasetusega praktika — ja alles teiseselt teooria, mõistuse loome filosoofia ja teoloogiana, isiklikul tasandil inimese individuaalse elufilosoofiana. Seda mõtet väljendas üks iidne taoismi õpetajatest, kui ütles: “Tao — see on tavaline, igapäevane elamine”. Sama on kristlus, judaism, islam, budism, hinduism — mistahes religioon.

Kaasajal troonib intellekt ja selle teooriad. On tavaline, et isiklikul vaimsel teel püütakse oma asju toime saada vastupidiselt nende loomulikule käigule. Talitades kaasaja äraspidiste arusaamade kohaselt aetakse lootusetult segi esmane ja teisene religioonis. Esmalt loetakse end silmini täis kõikvõimalikke müstikaid, mis on sisuline vaimne “vikat” — jalustniitev kokteili. Siis aga arvatakse oma ennastimetlevas joobes, et midagi esoteerilist teades ja teatust lõputult rääkides miski ‘See’ ja kuskil ‘Seal’ juba ise ollaksegi.

See on alustamine valest otsast — pikk, vastuoluline ning tavaliselt eksi viiv tee ja katse. Kiita võib selliste otsijate head tahet ja indu, kuid tavaliselt ollakse selles omaloodud skeemis pimesi kinni ja sellesse armunud, nagu ollakse armunud oma lapsesse. Laitma peab seda äraspidist viisi, kuidas need leiutajad-kokteilisegajad oma sisemiste vaimsete sihtideni jõuda üritavad. Ometi, pole seegi lootusetu ettevõtmine. Tee ja uks on alati otsijale avatud ja kes otsib, see leiab, kes koputab, sellele avatakse.

Hüva nende “teoreetikutega”. Eri inimestel on alati kergem jõuda samasele mõistmisele väärtustes — sihtides, eesmärkides ja ideaalides, kui mõistuse teooriates, loogika skeemides, filosoofiate arusaamades ja tõlgendustes. Hea on inimesele lihtsalt hea ning seda hoolimata sellest, millised on teooriad selle hea kohta. Seda on lihtne näha ja kerge mõista füüsilises maailmas — teatavad füüsilised olemistingimused on inimesele head, teised aga ebasoodsad. Pole raske sama mõista ka intellekti kohta, selgus ja korrastatus on seal alati loovam ja parem kui lüngad ja kaos.

Sama inimese vaimse olemise kohta — kui inimeses on olemas jumalakogemus, siis on see religioosne kogemus teda alati korrastav ja väljendub nii elufilosoofia järjepidevusena kui elukondliku, moraalsetele väärtustele toetuva eetilise praktilise eluna, mis tagab vastuoludeta toimetulemise sotsiaalsetes suhetes.

Eeltoodud tõsiasi — väärtuste primaarsus võrreldes tõlgenduste teisesusega — seletab ka, kuidas eri religioonid ja paljud suundumused eri religioonide raames saavad samaselt religioosseid vaimseid väärtusi ära tunda. Neis eri religioonide poolt maailmale esitatud väärtustes ja ideaalides ollakse üha enam üksmeelel. On tavaline, et eri konfessioonidesse, isegi religioonidesse kuuluvad isikud saavad väärtuste tasandil teineteist suurepäraselt mõista.

Eelneva alusel pole raske mõista, kuidas inimene võib oma usukogemust alal hoida, loobudes samas usu suhtes välistest arusaamadest või neid muutes. Siiralt usklik võib muuta oma religioosset kuuluvust ilma, et see muutus välises ja teiseses puudutaks või mõjutaks tema usku. Indiviidi tasandil võimaldab väärtuste esmasus jääda oma usus ustavaks läbi kogu inimelu, mille kestel inimese jaoks muutub palju nii tema ümber kui tema arusaamades.

Isiklik sisemine religioon püsib vaatamata isegi revolutsioonilistele muutustele religioossetes arusaamades. See on ikka ja jälle nii olnud nii indiviidi kui ühiskonna tasandil. See tõsiasi on võimaldanud lääne religioonil üle elada ajastute muutustega kaasnevad ühiskondlikud ümberkorraldused. Sama kehtib ida religioonide kohta.

Võib öelda — isiklikus sisemises religioonis pole revolutsioone — seal on ilmutus. Revolutsioonid toimuvad tõlgendamiste tasandil. Nii oleks adekvaatne käsitleda ka kristluse paljude suundade teket.

Nüüd aga joon alla ja kokkuvõtvalt: mitte teoloogia ei tekita religiooni. Religioonist — suhtest Jumalaga — tekib teoloogiline filosoofia, mis eri inimestel loob erinevaid arusaamu. Pilt sarnaneb elava puuga, millel on loendamatud oksad ja hargnemised, kuid mis toitub samast mullast ja tüvest.