Ei taha iseseisvuspäeva ülekandest "Ringvaadet"
Lehetegemise üks kõige lihtsamaid - ning odavama mulje jätvaid - artiklite elavdamise nippe on minna tänavale ja küsida "tavakodaniku" käest, mida nemad arvavad. Teles on kõige lihtsam ning samuti odav võte see, et tehakse "siukseid lahedaid meeleolukaid intekajuppe, tead küll, ei pea üldse ju väga sügavad olema, lihtsalt lähed vaatad mõne huvitava näo ja küsid paar küssi."
Nii toimitakse, kui tuntakse hirmu selle ees, et mõjutakse vanamoodse ja igava, stagnaatilisena. Eriti tõenäoliselt sünnib selline hirm juba kaua ja kaunikesti kajastatud suursündmuste puhul. Nagu laulupidu. Või vabariigi aastapäev.
Hirm ja sellest tingitud kiired lahendused pole mingi ime. Need peegeldavad tänapäeva. Meie ühiskonda, mis on läbinisti hüperaktiivne. Me kardame seisma jääda, kardame aeglaselt ja rahulikult võtta. Äkki kusagil läheb samal ajal midagi mööda. Äkki keegi jõuab ette.
See ei puuduta muidugi ainult ETV-d, sama iseloomustas kõiki võimalikke veebiportaale, mis rabasid aastapäeva kajastamise nimel silmad punnis ja higi otsa ees. Fakt aga on, et kõige otsesema ülekandena ja kõige suuremate massideni jõudis iseseisvuspäeva vastuvõtt siiski läbi ülekandemonopoli omava ETV.
Milline oli siis ülekandest jäänud tunne?
Usun, et Eesti vabariigis oli eile õhtul päris palju pettunud inimesi. Inimesi, kes oleksid tahtnud kogu seda oletuslikult igavat külalisterodu, heeroldi kuulutusi ning kätlemist segamatult vaadata-kuulata. Et keelt peksta, kleite kritiseerida, näha, kes tuli ja mis veel tähtsam - kellega või kelleta. See-eest pidid nad taluma seda, et iga natukese aja tagant katkestati kätlemine "siukeste lahedate meeleolukate intekajuppidega".
Liigne killustamine aga võib hõlpsalt viia selleni, et miski ei tundu enam õieti millenagi. Täna hommikul olid seda meelt paljud, alates "tavakodanikest" ja lõpetades moekunstnik Anu Hindi ja etiketiasjatundja Maaja Kallastiga.
Lisaks on ka teletegijate hulgas inimesi, kes sobivad (uuendustest hoolimata siiski) väärikasse peomeeleollu nagu valatult ning neid, kelle puhul sobivus kahtlasevõitu on. Iseseisvuspäeva vastuvõtu ülekanne ei saa olla kollakas Ringvaade või pulline Erisaade. Kohati nii aga tundus - tänu Anu Välbale ja Urmas Vainole, kes oma tavalisest teleminast kuidagi vabaneda ei suutnud.
Siiski! Haavata saanud sõdurite haavade lahtirebimisega vaatajas piinlikkust tekitanud Välba rehabiliteeris end suuresti intervjueerides kurti kergejõustiklast. "Sinu võidu auks on nii mitmel korral Eesti hümni mängitud, aga sa ei ole seda mitte kunagi kuulnud. Millisena sa meie hümni endale ette kujutad?"
Selles küsimuses oli peaaegu et imetabast lüürikat.
