Ehitusmees: suuline leping ei ole kindlasti leping ja sõber ei pruugi olla sõber

Seaduse järgi teadsin mina, et ka suuliselt sõlmitud leping on seaduslik. Selle õnge ma läksingi. Minu töösuhe ühe Eesti väikeettevõtjaga ehituse alal sai alguse sõbra kaudu, kes tema juures töötas. Alguses pidi see olema kuu aja pikkune projekt, mille käigus oli vaja ära teha teatud kokkulepitud tööd.

Püsivat tööd mul tol hetkel ei olnud, seega otsisin samal ajal teist tööd, nii Eestis kui ka väljaspool kodumaa piire. Saingi viimaks pakkumise Inglismaalt, sealse vahendusfirma kaudu.

Minu eeltöö oli põhjalik. Maha sai peetud sisukas kirjavahetus töötingimuste kohta ning potentsiaalse tööandjaga oli vahetum kontakt ka telefoni teel.

Nagu muuseas sai ka tolleaegsele ülemusele mainitud, et kui siin lõpetan, siis on minek. Selle peale hakkas tema rääkima, et mul ei tasu minna, kuna tööd jagub ka pärast käimasolevat objekti ja seda pikaks ajaks. Seda lubadust kuulis pealt ka minu töökaaslasest sõber.

Tegin siis valiku, et jään Eestisse ja ütlesin Inglismaa pakkumise ära. Neid "pikaks ajaks" töid jätkus täpselt kaheks nädalaks. Siis lihtsalt öeldi, et paraku pole enam midagi pakkuda. Jäin töötuks ja Inglismaal ka enam jutule ei võetud.

Proovisin siis oma õigust taga ajada. Tööinspektsiooni juristilt saadud vastus minu päringule andis aluse esitada kaebus töövaidluskomisjonile. Istungi päev pandi paika, aga keda kohale ei tulnud, oli endine tööandja ja suur lubaja. Selgitasin komisjonile asja sisu ja nõuet, mille aluseks oli juristilt saadud vastus.

Komisjoni konkreetne küsimus oli, et kas tunnistajaid on. Ütlesin, et on, aga sõber ei tunnistanud, kuna kartis oma töökoha pärast. Rohkem ei olnudki midagi teha.

Loo moraal minu jaoks: suuline leping ei ole kindlasti leping ja sõber ei pruugi tegelikult olla sõber.