Eetiline riik
Ametniku eetikakoodeks näeb ette, et „ametnik järgib oma tegevuses kodanikelt mandaadi saanud poliitikute õiguspäraselt väljendatud tahet”. Seega nõuab koodeks ametnikult poliitilist erapooletust ning muutuste puhul ümberhäälestamist ja ümberlaadimist uue ideoloogia aluspõhimõtetega või vähemalt uue sõnavara, retoorika ja grammatikaga. Koodeks ei laienda seda mõtlemisele, mistõttu on ametniku enda asi, kuidas ta hakkab lahendama oma mõtlemise, kõnelemise ja tegevuse vahelist vastuolu, kui seal üldse vastuolu on.
Küsitavaks jääb siiski, kas on eetiline mõelda üht, kõnelda teist ja teha kolmandat. Aga kui parteiline demokraatia seda nõuab, ju see on siis teine asi ja pole mingit küsitavust. Kas aga on eetiline nõuda, et vaba inimene vabal maal, kus kehtib põhiseaduslik vaba sõna ja arvamuse õigus, valetaks, kui tal on kõlbeline kohustus tõtt rääkida?
Kui majja tuleb uus poliitiline minister, peavad 300 ametnikku end uuele laulule või vähemalt refräänile ümber häälestama. Orgaaniliselt seotud kategooriad – tõde ja vabadus kui eetika nurgakivid – tuleb uut moodi ümber sobitada. Üksnes tõde ja maksimaalselt võimalikku vabadust on vist liiga palju nõuda. Korra kehtestamine on küll vabaduse vastand ja piirang, kuid ka vabaduse vältimatu eeldus.
Poliitikute enamik ei saa oma mandaati otse kodanikelt, vaid valimiste iseärasuse tõttu partei kaudu vahendatult ja moonutatult. Mõnel puhul tuleb parteilise demokraatia kõrval ära näha parteisisest autokraatiat. Kohalikel valimistel aga ei saa poliitik mandaati üksnes kodanikelt, vaid ka mittekodanikelt, kellele riigivõim laieneb.
Igatahes ametnikul, kes on riigi esindaja, kuid kel on ka oma pea otsas, tuleks pool suud kinni hoida või valida kohta, aega ja kuulajaid – kus, kunas ja kellega avameelselt suhelda. Igaks juhuks on ametnikel keelatud suhelda pressiga, sest iga mõte võidakse paljundada tuhandetes kordades. Seks puhuks on leiutatud superametnik – pressiesindaja, kes tohib ja oskab oma poliitiliste ülemate ainuõige poliitilise arvamuse välja öelda. Tal peab olema ka annet pärast ministri avalikku esinemist seletada, mida minister öelduga tegelikult öelda tahtis või ütles. Pressiesindajana töötavad tavaliselt endised ajakirjanikud, kes tunnevad pressivigureid.
Ajad on muutunud ja barjäärid kasvanud. Nüüd peab ministeeriumi ja ametite kontoritesse sissesaamiseks uksehoidjale oma soovi põhjendama, sekretärist rääkimata. Ainult valimiste eel tulevad poliitikud rahva hulka, ennast kiitma, rahvaga vennastuma ja klaashelmeste jagamisega uueks perioodiks toetust hankima.
