Eestlastele oma "esimese maailma muredega": elu on ju tegelikult ilus!

 (54)
Eestlastele oma "esimese maailma muredega": elu on ju tegelikult ilus!
Scanpix

Virisemine, vingumine ja hala on moes. Uudistes ja blogides lõi laineid analüüs, et oleme majanduslikult langenud 2003. aasta taseme. Ironiseeriti, et kas selleks ühinesimegi Euroliiduga. "2003. aasta" kõlab mõne inimese suus umbes nii, nagu oleks 9 aastat tagasi elatud preindustriaalses ühiskonnas, vilja jahvatatud käsikiviga ja kleidiriiet mustikatega värvitud.

Mina mäletan igatahes ka 2003. aastast täitsa head elu. Inimesed elasid, töötasid, said lapsi, noored tudengid pidutsesid reedeti ja lastega pered sõid kohvikus kooki.

21. sajandi elukvaliteedi üle võivad viriseda ainult kas väga noored või siis väga kitsa silmaringiga inimesed. Ma olen väga tänulik, et ma saan elada ühiskonnas, kus 24 tundi päevas on majas elekter, kus veevärk on täiesti iseenesestmõistetav, kus on vabalt saadavad ravimid, vaktsiinid, kus ei mölla tuberkuloos, rõuged ega lastehalvatus. Poed on kaubast lookas, mine ja vali. Lugeda võib mida tahes, raamatukogud on tasuta, riiklik tsensuur puudub, arstiabi on täitsa mõistlik ja odav. Tuttav noor ema sai hiljuti USAs sünnituse eest arve - kõvasti üle 3000 dollari... Kas kujutame seda pisikeses sotsiaaldemokraatlikus Eestis ette?

Aeg ja elukvaliteet on kõvasti edasi liikunud ja väikesed tagasilangused ning buumipohmellid käivad asja juurde. Hoolimata süngetest uudistest (puulehti söövad lapsed...) ei näe ma massiliselt vaesuse piiril virelevaid inimesi, noori ja lapsi. Liigun tihti trajektooridel, kus võiks just sellist kontingenti kohata - ühistransport, Balti jaama turg ja jaam ise, "Kopli liinid", erinevad magalamäed. Lapsed on kenasti riietatud ja prisked, noored emad sõidutavad korralikes kärudes oma lapsi ja läikivad siledakarvalised koerad jalutavad oma omanikke. 

Mul on puhas soe korter, ma võin reisida (kas või häälega, aga ma võin, enam pole teraspunast puuri inimeste ümber vanglaks) kuhu iganes, Saaremaale sõiduks ei ole enam vaja riigiametnike ees pugeda (ega rannas valesse kohta sattudes automaatidega varustatud piirivalvureid karta), süüa on palju ja mitmekesiselt, tööd on (kurdetakse pigem tööjõupuuduse üle - inimesed on nii peeneks läinud, et pigem taotletakse sotsiaalabi ja elatakse vanemate juures, aga kalatšehhi või müüjaks tööle ei mida). Vatti on ka kogu aeg, aga seda pole vaja, sest kõik moodsa maailma hüved tampoonidest alustades ja tahvelarvutitega lõpetades on siiski tööinimesele kättesaadavad. 

Sa võid vabalt olla depressioonis, homoseksuaal, aseksuaalne, lapsega üksikema, tudeng, vasakpoolne, parempoolne, anarhist, punkar... Sul võib olla telefon, televiisor, auto, isiklik korter (nii suur, kui hammas vaid peale hakkab) - mingeid lube pole vaja taotleda. Elekter on odav ja jutud näljast tunduvad pehmelt öeldes mõttetu ülepaisutusena - paarkümmend kilo kartulit osta taluniku käest maksab vähem kui üks korralik klubiõhtu (võtame siis aluseks 4-5 eurosed joogid-kokteilid, mida õhtu jooksul 4-5 korda manustatakse). Kapsad, kaalikad, porgandid - kah kättesaadavad!

Süüa on, vabadus on, tööd on ka neile, kes tööpõlgurid pole, haridus on piisav ja kättesaadav, on puhast joogivett ja antibiootikume - mida veel vaja? Kas kõigi nende hüvede ja mugavuste otsas tuleb tõesti nutta, et autoliising on liiga kallis või et tahaks kilo forelli korraga ära süüa? Esimese maailma mured!