Usutakse millessegi ikka: loodusesse või millessegi/kellessegi teise, aga kõik nad on kahtlevad-kõhklevad ja enamus on üldse pragmaatilise suhtumisega "usun, mida näen ja saan katsuda."

Üsna loogiline tegelikult, sest teisest küljest on eestlased ühed egoistlikumad inimesed maailmas. Erakud, üksikud, hoiavad omaette ja intiimtsooni raadius on ka suurem, kui teistel rahvastel. Kõik noored kolivad vanemate juurest ära, et saaks omaette olla, privaatselt, üksi, et keegi ei segaks.

Inimene tahab ise otsustada, ise olla ja teha, et keegi ei segaks ja et ta ise kedagi ei segaks. Vanasti elati küll põlvkonniti koos, aga see oli tingitud võimaluste puudumisest - polnud lihtsalt kohta või rahalisi vahendeid, et oma elu teistmoodi korraldada. Paljudes riikides on aga küll rahalised võimalused, kuid usk ja religioon seab perekonna esikohale ja neil ei tule mõttessegi ära minna. Ja perekond ei tähenda seal üldjuhul ema-isa ning kahte last, vaid ka vanaema, vanaisa, tädi või onu oma perekonna ja lastega, samuti vanaonu lellepoja naise lapsed.

Seda, et eestlane on eestlasele hunt, on räägitud kõriauguni. Eks ta ole ka tõsi, teatud mööndustega. Sõbrad ei ole hundid, palju on headust ja ega ikka see eestlane nii kole loom ka ei ole. Aga võõras eestlane võõrale eestlasele - ega ta hea pole ka. Bussis sisistakse ja vaadatakse kurjalt, kui kogemata vastu lähed. Kui keegi avalikult joob/suitsetab/köhib, saab sõimata või koguni kelleltki rusikaga makku.

Avalik suhtumine abielulahutustesse on ausalt öeldes juba üsna soosiv ja positiivne. Muud ei näe ega kuule, kui et kõige olulisem on inimese enda õnn, rahulolu, eneseteostus jne. Enam ei austa keegi abielu või oma kaaslast ja ei mõtle, et palju on vaja ka ise selleks ära teha, et suhe ja perekond toimiks. Kui kõik kohe lepase reega ei lähe ja iseenesest ei suju, siis "suhe ei rahulda" ja "kasvatakse lahku". Ma ei räägi sellest, et peaks taluma joodikust meest või vägivaldset isa. Ma räägin sellest, et kõik on muutunud nii tühiseks ja tänasel hetkel suur õnn ja väärtus võib homme tolmuks laguneda, sest keegi ei taha midagi ise ära teha ja arvatakse, et suur õnn peab ise õuele tulema.

Kõik eelnev on minu jaoks tõestuseks sellele, et eestlane on tugevalt individualistlik ja egoistlik inimene, kes seab esikohale oma mina. Tugevalt religioossetes kultuurides on esikohal Jumal. Ja tegelikult on ju nii kõvasti lihtsam. Ei pea mõtlema, tegutsema ega oma elu ebaõnnestumistes ennast süüdistama. Hoopis lihtsam on ju öelda, et see on Jumala tahe. Eestlane nii ei ütle (ja ma räägin endiselt sellest 86%). Sest ta teab, et enda elu ja saatus on ta enda kätes.

"Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka armastus..." Eks selles uskmatuses on süüdi ka kõrge haridustase. 100% elanikkonnast on kirjaoskajad. Ja jälle teavad lapsed koolis maast-madalast, et mida paremini õpid, seda parema töö saad, seda edukam oled - "ise loon enda elu!". Jumala kätesse ei usalda keegi midagi.

Kuigi viimasel ajal on moodi läinud eneseotsingureisid Taisse ja Indiasse ja mujale maadesse, kaaslaseks legend, et ma ei väärtusta raha, vaid vaimseid asju ja olen leidnud religiooni, siis olgem ausad, enamik meist ei räägiks seda juttu, kui oleks kohaliku vaese nahas, kes pole sinna sõitnud lennukiga ja ei saa osta seda "jube odavat kohalikku toitu".

Tegelikult ei taha ja ka ei saa üldse kõigele sellele -  religioonile, individualismile - hinnangut anda. Ise kuulun ka selle enamiku hulka, kes ei anna oma elu Jumala kätesse, vaid loodab enda peale, hinges väike kahtlus, et ehk on seal siiski keegi...