Eestlased Austraalias: oleme siia tulnud Working Holiday viisaga, kuid tööd saada ei ole ometi võimalik
Rääkisin eelmises postituses, et tegelesime siin pingsalt tööotsimisega, kuid pean etteruttavalt ütlema, et mitte just kõige edukamalt. Käisin kahes kohas proovipäevadel, kuid need kohad olid üle minu võimete.
Esimene töö oli müügitöö, kus tööülesandeks oli koputada ukselt uksele ning pakkuda inimestele tasuta konsultatsiooni päikesepaneelide kohta. See ei olnud just kõige meeldivam töö nii roolis alkoholi tarbiva kollektiivi tõttu kui ka sellepärast, et tundsin nagu tüütaksin inimeste eraelusid.
Teine töö, kuhu mind vastu võeti, oli Gold Coast’i kaubanduskeskuses ja tööülesandeks oli teha demonstratsiooni ning müüa inimestele nahatooteid. Seda tehes sain aru, et on suur erinevus klienditeenindaja ja müügiesindaja vahel. Mitte et ma enne ei oleks seda mõistnud, lihtsalt sellel hetkel sain sellest väga hästi aru. Sain aru ka sellest, et kahjuks või õnneks ei olnud ma loodud selle töö jaoks. Nähes, kuidas inimesed on päevast päeva klientidega kahepalgelised, ei olnud ma võimeline endale seda meisterlikku oskust omandama. See lihtsalt ei ole mina!
Kogu siin elatud aja jooksul oleme külastanud korduvalt kõiki Gold Coast kaubanduskeskuseid, jagades laiali suurtes hunnikutes CV-sid. Pubidest ja baaridest loobusin ma esimesel nädalal, sest need kõik eeldasid alati aastate pikkust kogemust, mida meil kummalgi kahjuks pakkuda ei olnud.
Interneti portaali Gumtree kaudu CV-de laiali saatmine ja tööpakkumiste vaatamine on olnud kogu selle aja vältel igapäevane teema, kuid siiski tulemusteta. Me isegi võtsime kätte ning printisime välja väikesed lipikud, mida jaotasime laiali naabruskonnas olevate eramajade postkastidesse ja ka rannaäärsetesse hotellidesse, lootes saada tööd.
Ainus, mida meile selle tulemusena võimaldati, oli korra pesta ühe naabermaja aknaid ja Chel’ile kliendi leidmine. Arvan, et meie siin oldud aja parim hetk oli tõesti Chel’i klient. Chel täitis ühe enda unistuse, milleks oli kujundada aeda Austraalias. Kliendi nõudmised ei olnud suured, kuid olid asjalikud.
Gold Coasti’ilt jääb meelde kõige rohkem Bec ja tema perekond ning koer, kellesse mõlemad kiindusime. Lisaks ookean. Bec rääkis alati, et Currumbin Beach on Austraalia üks ilusamaid randu. Ma ei tea, kas see tõele vastab, kuid ilus oli see tõepoolest! Randa iseloomustav helisev liiv, mis meid igapäevastel jalutuskäikudel saatis, oli omamoodi kogemus.
Hetkel oleme proovinud kõike ning oleme otsustanud, et liigume siit ära. Me võime minna eestlastest sõprade juurde Bundaberg’i kanti mandariinifarmi tööle. See asub meist peaaegu 500 kilomeetri kaugusel. Teine variant on sõita edasi alla poole mööda rannikut Byron Bay suunas. See on vaid 45 minutit meie praegusest elukohast. Loodame sealt leida endale farmitöö. Kui ma ei eksi ning õigesti vaatasin, on seal alanud pähklihooaeg.
Paistab, et farm on meie ainus väljapääs, sest inimesed linnas ei usalda väga seljakotireisijaid nende “ebatsabiilsuse” pärast. Lisaks on algamas talv. Siinkohal tahaksin tänada üle maailma kõiki neid seljakotirändureid, kes on põhjustanud kohalike seas ebausu meie vastu. Olgem ausad, see on ärritav. Me oleme siia tulnud siiski Working Holiday viisaga, kuid ometi tööd saada ei ole võimalik.
Aga me ei ole pahased ning süüdistame ka osaliselt ennast, et oleme teinud teatud valikuid. Kogemus on kogemus ning mitte midagi ei ole veel katki. Meil on jäänud üle nelja kuu viisat ja teha veel natukene farmipäevi, et saada enda teise aasta viisa. Leian hetkel, et mõistlikum oleks jääda siia ka teiseks aastaks, vähemasti 2015. aasta Eesti suve perioodini ja siis koju tulla. Nüüd selle aasta oktoobris Eestisse naasta oleks üsna julm, kliima muutus on pisut liiga dramaatiline antud momendil.
Me loodame siiski parimat ja püüame anda endast kõik, et meil läheks asjad veelgi paremini kui siiani on läinud. Eks tõuse ja mõõne tuleb ette, kuid nendest tuleb üle olla. Sattusime vaatama ka TV3 poolt koostatud dokumentaali “Eestlased Austraalias: Orjatööl või paradiisis”. Pean tunnistama, et ka see saade näitas väga kurvalt seda, mis siin toimub. Olgugi, et siin on raske, leian et elu siin ei ole halb ning kindlasti mitte võimatu. Vahel on lihtsalt pisut keerulisem.
Kuid ka mulle tundub, et Eesti meedial on kombeks asju üles suureks puhuda, miks? Võib-olla meeldib Eesti inimestele lihtsalt lugeda, näha, kuulda ja rääkida rohkem negatiivsetest asjadest kui positiivsetest. Poleks esimene kord midagi sellist näha, aga mis seal ikka.
Saade oli üldjoones vaadatav ning andis osalise ülevaate, mis toimub Austraalia erinevates piirkondades, kuid soovitan inimestel suure hurraga siia tulemise asemel mõelda, kas ja kuidas siia tulla. Rõhutada tuleb ka, et valikuid on lõpmatult ning kui elu on siin keeruline, siis selles ollakse vaid ise süüdi — nagu meie ilmselt Cheliga. Oleme teinud teatud valikuid, saamaks teatuid kogemusi, mitte midagi pole valesti ega õigesti, need on vaid tehtud otsused ja valikud.
Loe ka:
