Eestlane tahab Soome, Soome tahab eestlast

Kui Eesti Ekspress avaldas 1990. aastal kuulutuse, et Viru hotelli ühes toas võetakse vastu avaldusi Soome tuubitegijaks, siis ummistasid tööle soovijad terve hotelli. Soome tööle — kasvõi maasikaid korjama, kasvõi lapsehoidjaks — oli väheste väljavalitute privileeg. Kümme aastat hiljem pole Eesti küll enam nälgiv Venemaa ääreala, kuid unistus Soome tööle pääsemisest elab eestlastes edasi. Eilne ETA uudis kinnitab, et koguni iga kolmas eestlane on valmis põhjakaldale priskema leivakannika järele purjetama.

Soome Gallupi tänavu kevadel korraldatud uuringust selgub, et 36% eestlastest loodab pärast Eesti liitumist ELga Soomes tööd leida. Kaks aastat tagasi pidas Soomes töötamist tõenäoliseks vaid iga neljas eestlane ja vaid 15 protsenti pidas võimalikuks Soome elama asumist.

Kõige rohkem soovivad Soome tööle minna alla 25 aastased noored, õpilased ja töötud. Kõige meelepärasemaks hinnatakse müügitööd, millele järgneb teenindus, tehnika ja ehitustööd. Siiski pole Soome eestlaste jaoks kõige ligitõmbavam tööturg Euroopa Liidus, sest esimesele kohale asetatakse Saksamaa, Rootsit peetakse aga Soomega võrdselt atraktiivseks. Soome oleks siiski esimene eelistus iga kümnenda ehk umbes 100,000 eestlase jaoks.

Suur osa eestlasest oleks nõus töötama ümbrikupalga eest — sellega on nõus 40 protsenti vastanuist. 44 protsenti vastanuist oleks nõus tegema nii palju ületunde kui tööandja nõuab ning neljandik oleks nõus töötama vallandmise eest kaitstavate garantiideta. Pole ka ime. Eile võrdles Äripäev niisugust lihtsat asja nagu helistamise maksumus siin- ja sealpool lahte. Palun väga: soomlased saavad oma nn keskmise palga eest kõneleda üheksa korda rohkem.

Soomlased ongi lahkelt nõus vastu võtma kõik töökad käed, mis nende poole sirutuvad. Soome elanikkond (nagu teisteski Euroopa riikides) vananeb katastroofilise kiirusega. Hiljuti arvutas Soome haridusministeerium välja, et eriti palju läheb juba tuleva kümne aasta jooksul uut tööjõudu tarvis tööstuses, haiglates ja teeninduses, ehk täiesti tavalistel tööaladel, mitte ainult informaatikas, kirjutas Eesti Ekspress.

Üks variant on võõrtööliste sissetoomine. Ning need pole mitte juhuslikud põgenikud, vaid selle taga on süstemaatiline migratsioonipoliitika, mis on otseselt seotud tööjõupoliitikaga. Soome valmistus võõrtööliste vastuvõtuks 1980ndate lõpus. Kui idablokk kokku varises, prooviti töörahva sissevedu. Ingerlasi ja eestlasi tuli rohkelt tööle Lõuna-Soome haiglatesse. Arstid töötasid põetajatena, põetajad sanitaridena.

See süsteem toimis nii kaua, kui majandus kasvas. Majanduskriisiga saabus krahh. Nüüd on lama ammu unustatud ning esimesed tööjõupuuduse sümptomid hakkavad taas avalduma: puhastusteenuste firmad ei nõua uutelt töötajatelt enam soome keele oskust nagu paari aasta eest. Koolitatud ja head oskustööjõudu vajatakse tehastes, haiglates, põetusasutustes ja hotellides. Päris head töötajad on türklased, ka venelasi tuntakse Soomes kui suhteliselt hea koolitusega töötajaid. Eestlaste peale soomlased eriti ei looda, kuna Eesti elatustase tõuseb nii kiiresti, et "mustatöölisi" jääb siin järjest vähemaks. Samas on näiteks Norra suutnud palkadega enda poole meelitada Soome põetajad. Soome põetajate ametiühingu sõnul töötab praegu välismaal juba umbes kolm tuhat soome põetajat, neist tuhat Norras ja tuhat Inglismaal. Viimasel ajal on ka Rootsis nõudlus tekkinud. Lõviosa on noored, kes alles koolituse lõpetanud ja töötuse tõttu kodumaalt lahkuvad.