Eestlane ja lätlane kui küsimus ja vastus
Eestlased peavad lätlast tihti mitte rahvuseks, vaid elukutseks. Tegelikkuses oleme lõunanaabritega väga sarnased. Oleme teineteise peegelpilt, ühe katki läinud asja kaks poolt, yin ja yang, maa ja taevas, öö ja päev, mis kumbki ilma võrdluseta teise poolega täielikult mõjule pääseda ei saa.
Me küll teame, millal rändasid meie aladele soome-ugri ja balti keelt kõnelevad hõimud, kuid miks ei peaks me oma esivanemateks pidama ka neid, kes siin enne seda elasid? Eesti ja Läti, nagu ka Skandinaavia ja Saksamaa kohanimed on “Vanemas Eddas” kirjas. Selles muinaspõhja keeles kirja pandud eeposes on ka nende lugude algus, millest eestlased oma “Kalevipoja” ja lätlased “Karutapja” edasi on loonud.
Mütoloog Rein Sepa väitel saab eemalt läheneva eestlase ja lätlase vahel vahet teha, sest eestlane vaatab esmalt maha ja seejärel võõrale otsa, lätlane aga tõstab pilgu enne üles, päikese või vähemalt taeva poole ja vaatab siis inimesele otsa. Elades kõige viljakama loomeperioodi Ipikus, iidsel Eesti alal, mis Vabadussõja järgse territoriaalse jaotuse järgi küll Läti poolele jäi, pidas Sepp paikkonda Viljandist Valmierani aastatuhandete jooksul välja kujunenud omaette üksuseks ja riigipiiri tõmbamist Eesti ja Läti vahele kunstlikuks.
Sepa väitel on Viljandi oma nime saanud Odini kaksikute vendade Vili ja Vee järgi. “Vanem Edda” jutustab, kuidas kolm venda ürghiid Ymirist maailma valmistasid. Odini, Skandinaavia jumalate panteoni peajumala, kõikide asjade isa, esimene poeg on aga piksejumal Thor, keda eestlased Taaraks, lätlased Perkoniks (Pikne) kutsuvad ja kelle järgi muistne liivlaste linnus, praegune läti turismi uhkus, Turaida, oma nime on saanud.
Sageli meenutavad eestlased, et meie vabastasime kord Läti, aitasime neil Landeswehri võita. Me poriseme, et kuigi eesti sõjamehed olid tublid, ei osanud eesti poliitikud meie eest seista riigipiiri rajamisel ja tükk Eestimaast sai lätlaste kätte.
Oli selle piiri tõmbamisega kuidas oli, aga et läti rahvas eestlaste abi ära unustanud oleks, ei saa küll öelda. Põhja-Läti on täis mälestusmärke, millel on kirjad kahes, läti ja eesti keeles, nendel tänatakse eestlasi talgutele tulemise eest. Kõige kaunim, taevasse pürgiv Cesise vabadussammas kannab kirja “Mõõgast tõusis päike”. Päikesekujund, mis läti rahvalauludes on kesksel kohal ja särab ka Cesise samba tipus, aitabki lätlastel olla mõnikord nii optimistliku ellusuhtumisega, et raskemeelsemale ja maadligi hoidvale eestlasele, kes ennast veel hiljuti maarahvaks pidas, võib lõunanaaber omas peaaegu põhjendamatuna paistvas optimismis mõnikord pinnapealne tunduda.
Haridusminister Mailis Rand ütles tele-esinemises, et Lätis ei ole keeleprobleem nii terav kui Eestis. Ta unustas rõhutada, et läti ja vene keele sugulus teeb küll keele omandamise lihtsamaks, kuid ei muuda kahe eri kogukonna suhtumist.
Lätis on kontrastid teravamad. Näiteks on Lätis isegi õigusjärgsete kodanike hulgas riigikeelt mittevaldavaid inimesi rohkem kui Eestis, sest juba Läti Vabariigi ajal oli Lätis arvukas vene elanikkond, kelle järeltulijad sovetiajal vene kooli läksid.
Läti raadios oli aga aasta alguses uute isamaaliste laulude võistlus pealkirjaga “Ma armastan seda riiki”. Küünikud võivad ju ütelda, et see on eelreklaam sügisestele Seimi valimistele, aga on ilmselge, et lätlased ei häbene oma riiki nii väga kui meie.
Oleme Lätiga saatusekaaslased mitte ainult minevikus, vaid ka tulevikus ja mida rohkem suudame ühiselt tegutseda, seda tugevamad oleme mõlemad. Loodetavasti ei leidu Eesti tipp-poliitikute hulgas palju lettofoobia põdejaid, välja arvatud muidugi eksvälisminister Toomas-Henrik Ilves, kelle puhul võib tegemist olla alateadliku protestiga selle vastu, et lätlased tema esiisadele kunagi nime andsid…
Kuigi tänapäeva eestlased ja lätlased Edda-maailmast peaaegu midagi ei tea, elavad nad oma elusid ikka edasi samas muistses rütmis, kõlades teineteisega kokku nagu Edda-laulude stroofid — küsimuse ja vastusena.
