Proua Helgi on tuntud Idakalda verivorsti-meister, ikkagi lihuniku tütar ja enamiku Eesti Maja pulmasid-peiesid toitlustanud. Minu jaoks on tõeline auasi vanade meistrite käe all õppida, olgu selleks kokkamine, veinitegu või keevitamine. Pole midagi võluvamat, kui jälgida inimest, kes on oma elemendis ja valdab oma tööd veatult.

Jahtunud kruubid, võis praetud sibul ja liha tuleb käsitsi läbi segada. Lisanduvad pipar, sool ja sala-ürdid. Maitseme kordamööda proua Helgiga, et kas on paras. On küll. Mulle teeb nalja lihuniku tütre ülestunnistus, et verd ta eriti ei kannata ja kui see segusse sisse valatud, siis ta enam maitsta ei taha. Värske veri ja soolikad on kohaliku saksa lihuniku poest.

Kui vorstid lehtri ja kulbivarre abil täis topitud ja nööriga otsad kokku seotud, tuleb neid suures potis jaokaupa keeta. Minu ülesandeks on neid aeg-ajalt suure sukanõelaga torkida, et vorstid lõhki ei keeks. Iga kord, kui suskan, pritsib verd suures kaares nagu med-õe kursustel, kui vereproovi õppisin tegema. Hea, et veri mind ei heiduta. Kui verd enam ei pritsi, on vorst küpse. Täpselt nagu inimestega.

Nüüd tuleb vorstirõngad harjavarrele jahtuma panna. Ja siis kilekottidesse ning jõuludeni sügavkülma. Pohlamoosi toome Ikea poest, see on siin mandril ainus koht, kus seda regulaarselt saada on.

Poest ostetud kanadel ja kalkunitel on Ameerikas nii palju hormoone sisse süstitud, et nad näevad välja kui alajahtunud atleetvõimlejad. Lisaks süstitakse juba osadeks raiutud tükkidele, eriti rinnafileele, soolveelahust, et kaalu tõsta ja nii soolasemat hinda sisse kasseerida. Üks tuttav prantsuse kokk naeriski, et ameerika linnukestel on kõigil rinnaimplantaadid. "All your chicks have big tits!"

Meie oma kanad on muna-kanad ja me pole ühtegi neist ära söönud. Kui paar tükki on kull või opossum maha murdnud, siis pole potti visanud, vaid ikka leinates maha matnud.

Sügavkülmutis ootab meil jõuluõhtut seekord pesuehtne hani. Kuna see on mahetalust ja ilma suurte võlts-rindadeta, maksis linnuke kuuskümmend dollarit. Sama raha eest oleks saanud terve parve teisi linde. Aga noh, kvaliteet ja hea tervis on kulda väärt. Hanega pean juba varsti maadlema hakkama, sest teda üles sulatama peab jaheda temperatuuri juures pikkamööda, siis teda ööpäev soolvees vannitama ja mitu tundi õunamarinaadiga masseerima. Kallil linnukesel saab olema väga luksuslik spaa elamus. Loodan, et ta mulle pettumust ei valmista.

Kõige värvikam talitus on piparkookide küpsetamine, millele poisid siiani usinalt kaasa löövad, kuigi suurem on juba täismees. Meie pere signatuur on vitraaž-piparkoogid. Suure piduliku sööma-aja korraldame pärast kirikut 24. detsembri õhtul. Enne seda skaibime minu vanematega kodu-Eestis. Ameerika ja Eesti jõulutraditsioonide kohaselt peavad poisid aga 25. detsembri hommikuni ootama, et näha, mida Jõuluvana kuuse alla toonud on. Kuusk on alati päris, sest just kuuse ja piparkoogi lõhn loob koduse jõulumeeleolu.