Lihtne on öelda, et kui sulle siin ei meeldi, mine minema, või et virisevad ainult need, kes on saamatud ega oska oma eluga midagi peale hakata. Aga kõigist ei peagi ju mingid tippjuhid või suured finantsistid saama. Elu peaks olema normaalne kõigile, ka neile, kes teevad lihtsamaid töid.

Hiljuti tegi Eesti Päevaleht artikliteseeria noortest, kellel on kõrgharidus, kuid kes ei leia oma haridusele vastavat tööd. Mõned heitsid ette, et nad valisid rumalad erialad, millega ei olegi võimalik korralikku tööd leida. Kuid siinkohal tekib küsimus – kas me peamegi kõik siis õppima insenerideks ja ärijuhtideks, et korralikult tasustatud saada? Ühiskonnas on vaja filosoofi haridusega inimesi samamoodi kui programmeerijaid või raketiteadlasi.

Madala palgaga toimetulek tänapäeva Eestis on kahjuks väga keeruline. Hinnad ka aina tõusevad ning Eesti on sel aastal juhtimas Euroopa Liidu elukalliduse tabelit. Nõuab ikka väga palju oskust, et üksikisikul sellises olukorras toime tulla. Pole siis ka ime, et paljud ei tule lihtsalt toime ning lahkuvad seetõttu välismaale paremat elu otsima. Neile ei saa seda ette heita.

Nüüd teatati, et hakatakse vähendama ka bussiliine ning osa liine lõpetab oma tegevuse üldse. Kuidas siis inimesed peaksid maalt liikuma saama? Kuidas peaksid inimesed maalt linna tööle käima?

Eestis on ka hirm haigeks jääda, kuna palju arste on välismaale tööle läinud.

Eluülikooliks nimetatakse vanglat, kuid ellujäämise doktorikraadi saab omandada Eestis, kus tavakodanike elu on nii väljakannatamatuks tehtud, et see on lausa häbi, mis toimub. Kas Eestis elades maksab loota ainult heale õnnele, et äkki ei juhtu sinuga midagi halba, mis nõuaks riigipoolse teenuse kasutamist?