Eesti vajab varem või hiljem tuumaenergiat

 (47)
Eesti vajab varem või hiljem tuumaenergiat
AFP/Scanpix

Jaapanis toimunu on taas toonud päevakorda tuumajaama rajamise mõttekuse Eestis või tuumaenergia sisseostmise Leedust või Soomest. Suur osa inimestest on sellele täiesti vastu ning kujutavad ette, et see toob endaga vaid katastroofi. Reaalsus on aga see, et ühel päeval tuleb ka meil hakata tarbima tuumaenergiat.

Eesti praegune elektrienergia tuleb enamuses põlevkivist, väike osa ka taastuvenergeetikast ja muudest allikatest. Kuid põlevkivi on ammenduv maavara ja saab ühel päeval lihtsalt otsa. Samuti tekib põlevkivi põlemisel hulganisti saastavaid gaase ja selle kaevandamine neelab enda alla üsna suure maa-ala. Loomulikult on see parem variant kui tuumajaam, kuid fakt on see, et põlevkivi on ammenduv maavara.

Eesti on üsna väike riik. Meie energiatarbimine ei ole maailmas küll esirinnas, kuid see kasvab iga päevaga. Tahes-tahtmata tuleb mõelda alternatiividele, et tagada energiajulgeolek ja rahuldada aina kasvavat vajadust elektrienergia järele. Rohelise mõtteviisiga inimesed peavad ainuvõimalikuks tuule-, päikese- ja hüdroenergiat, kuid nendega ei suudeta kindlasti katta kogu vajadust. Samuti ei jaksa me taastuvenergia eest maksta, kuna selle tootmine on üsna kulukas.

Tuulegeneraatoreid kekib nagu seeni pärast vihma, kuid need on kallid ja võtavad enda alla väga suure ala. Samas tekitavad nad müra, mis on juba praegu probleemiks, sest kellelegi meist ei meeldi ju elada pidevalt müra keskel. Hüdroenergia tootmise võimalikkuse Eestis võib lugeda nullilähedaseks, kuna meil ei ole suure languga jõgesid nagu on näiteks Norral mägijõgede näol. Üheks võimaluseks on ehitada tammid, kuid see toob kaasa veel hulgaliselt lisaprobleeme. Ja kuna elame geograafiliselt suhteliselt põhjas, siis on päikeseenergia tootmise võimalus samuti pärsitud.

Kuna taastuvenergiaga ei suudeta katta kogu vajadust, põlevkivi saab varsti otsa ning naftat meil ei ole, siis jääb üle vaid tuumaenergia. See, kas Eesti vajab oma tuumajaama on iseasi, kuid kindel on see, et tuumaenergiat tuleb meil tarbima hakata niikuinii. Hea variant on selle sisseostmine, kuid energiajulgeoleku seisukohalt on kindlasti teretulnud ka Eesti oma tuumajaam.

Tuumaenergias nähakse vaid halba, kuid sellel on ka omad plussid. Selle tootmine ei tekita heitgaase ning see on odavam kui fossiilsete kütuste põletamine. Samuti võib selle lugeda sisuliselt ammendamatuks energiaallikaks. Samas kaasnevad tuumaenergiaga radioktiivsed jäätmed, mis tuleb kuskile panna. Tõenäoliselt ei ole varsti enam ka ulmeline tuumajäätmete saatmine väljapoole Maa gravitatsioonivälja, meist võimalikult kaugele. Kui tuumajaama töös peaks aga esinema rikkeid, siis on sellel väga tõsised tagajärjed. Oleme seda näinud nii ajaloos kui praeguses hetkes.

Tšernobõli tuumakatastroof oli väga ränk. Teist sellist ei taha vast keegi meist näha. Kuid samas toimus see üle 20 aasta tagasi ja tehnoloogia on vahepeal täiustunud. See oli ka suuresti põhjustatud ebaprofessionaalsest tööst ning vähestest teadmistest. Jaapani Fukushima tuumajaama rikked olid põhjustatud maavärinast ja sellega kaasnenud tsunamist. Selliseid asju aga Eestis teadupärast ei kohta ning sedatüüpi ohu võime lugeda olematuks.

Loomulikult võib juhtuda mida iganes ning tuumajaam on tõepoolest riskantne. Kuid meil ei ole valikut. Me vajame seda. Tuleb loota Eesti heale asukohale ja tuumaspetsialistid tuleb palgata oma ala tippude seast. Näiteks jaapanlased, kes on tuntud oma professionaalsuse poolest ning neil on ka piisavalt elulisi kogemusi. Kui järgida kõiki nõudeid ja ehitada professionaalselt ilma järeleandmisteta, siis on katastroofioht väike ning asjast on rohkem reaalset kasu kui potentsiaalset kahju.

Kui lähitulevikus igiliikurit ei leiutata, siis on tuumaenergia kasutuselevõtt pigem fakt kui võimalus. Selle sisseostmine peaks meeltmööda olema enamikule meist, kuid isiklikult aravan, et tulevikus on tuumajaam Eestis vältimatu ning mingile tehnoloogiaimele ei maksa lootma jääda. Ja ega tervet Eestit üles kaevata ka ei saa, et otsida üles iga viimanegi põlevkivitükk. Oma metsa ei saa me samuti "maha põletada", olgugi, et meil teda päris palju on. Valgete undavate torude keskel elamine ei ole ka just unistuste elu. Või oleks need varjandid tõesti tuumajaamast etemad?