Eesti suurim probleem: laste halvad elutingimused
Probleeme Eestis on nii palju, püüan kirjutada minu jaoks kõige olulisemast ja ma arvan, et see ongi väga suur probleem. Lapsed.
Vaadates telerist Kodutunnet, siis minul on küll küsimus, millal kasvavad Eestis sellised lapsevanemad, kes vastutavad oma laste eest ise.
Sünnitatakse lapsed siis, kui enam-vähem on teadlikkus nii kõrgele tasemele jõudnud, et suudetakse nendele tagada normaalne lapsepõlv ja luuakse tingimused, kus lapsel on turvaline, söök jook ja riided seljas.
Kui vaadata neid kodusid, siis tuleb hirm peale, mis lapsed sealt kasvavad. Ma ei taha öelda, et sealt tuleb automaatselt "teise Eesti saastainimene". Vabandan väljenduse eest, aga kui ei ole tingimusi, et normaalseks inimeseks kasvada, siis vaid läbi ime või suure tahtejõu, on mõni laps ennast sellest välja murdnud.
Enamik neist noortest tüdrukutest saavad kuskilt väga noorena ise lapse ja elada pole kuskil ning ta ei teagi, kuidas elama peab. Koolis ei suhelnud ta nende lastega, kellel oli normaalsed elutingimused, sest ta oli oma mustuse ja vaesuse pärast põlatud. Ise emaks saades võtab ta omaks oma ema suhtumise: kasvasin mina üles, kasvavad ka minu lapsed. Posid lähevad tihti varguse ja vanglateele, sest töötegemise kogemus tal isegi puudub.
Lapsevanemad tuleb oma laste eest vastutama panna. Ei ole nii, et kallis Kodutunne, küll te tegite meid rõõmsaks, aga küll me varsti jätkame samas vaimus. Kas siis Kodutunne jõuab igasse sellisesse kodusse? Õnnest kiljuda, et ometi inimesed näevad, mis toimub ja saavad aru, kuidas me abi vajame, siis muidugi tore, aga sellise olukorral on lasknud tekkida needsamad lapsevanemad ja miks ometi asi nii kaugele läks? Millal on õige aeg pidurit tõmmata?
Jah, ma arvan, et neid vanemaid tuleb hakata õpetama eelkõige, kuidas eluga toime tulla, kuidas pere eelarvega toime tulla, kui see on väike ja kuidas luua lastele tingimused, mida nad väärt on elamiseks ja õppimiseks. Mitte käia käsi pikal linna või vallavalitsuses ja süüdistad, näe nad ei anna, ega aita. Keegi ei aita, keegi ei saa ju vastutada otse sinu elu ja sinu pere eest, ainult sa ise oled sellel olukorral lasknud tekkida. Et siis selliseid olukordi tuleb hakata ennetama, enne kui sellel oravrattal ei ole enam võimalik pidurdada.
Ja kõige esimese asjana õpetada, kuidas hoiduda rasedusest. Kuigi need emad väidavad, et armastavad oma lapsi ja nad kõik on olnud oodatud, siis nii see kahjuks välja ei paista. Kui ei ole võimalik luua tingimusi lapse kasvamiseks ja arenemiseks, siis jäägu see rasedus lõpuni kandmata. Veel parem kui see rasedus üldse ära jääb.
Kui inimesed märkaks, mis toimub ümberringi, siis jääks ära sellised koletud lood, kus üks 15-aastane kolme päevaga kortermajas võikalt surnuks piinatakse.
Nüüd te küsite, et kuidas sellistele vastu hakata, kui kriminogeenseid inimesi ei julgegi tavainimene korrale kutsuda. Jah, õige ta on, aga selleks tuleb nüüd omavalitsustel midagi ette võtta. Inimeste julgus peab tõusma ja me oleme kohustatud selliseid asju märkama ja julgema ka teatada, lastest, kelle kodud on muutunud põrguks. Või kõrvalkorteris-naabermajas, toimub midagi veidrat.
Tuleb luua süsteem, kuidas abistada mitte toimetulevaid peresid ja õpetada neid toime tulema. Ikka põhimõttel, ära anna kala, vaid anna õng. Või õpetada rahaga ümber käima.
Heategevus on väga ilus ja õilis, aga head teha tuleb ka osata, sest muidu jääb heategu head tegeva inimese eksponeerimiseks ja kasu heategu ei toogi.
Emapalk on väga hea ja tore panus riigi poolt, aga emapalga saajad sünnitavad tihti mitte lapse vaid emapalga pärast ja kuna tööd ei ole ja kes seda tehagi viitsiks, pole varem teinud ja ei oskagi midagi, siis jälle uus laps ja nii ta läheb, kuni ollakse põrgus, kust omal jõul välja tulla ei suudeta.
Alustame siis tuleviku päästmisest ehk laste päästmisest oma kurja lapsepõlve käest. Igaüks omal moel, kuidas seda teha, hakaku igaüks iseseisvalt mõtlema: mida saan mina teha? Kuidas seda teha? Koostöös erinevate valdkondadega ja kindlasti riigi tasandil. Päästame lapsed!
