Eesti väed asuvad Nõukogude Venemaa alal Petrogradi lähistel. Veel üks pingutus ning linn langeb. Taoline võimalus oli, sest Eesti poole sõjalist jõudu ja ülekaalu tunnustas ka Nõukogude Venemaa, kui loobus piiriküsimuses oma nõudest, et piiriliiniks on Kunda jõgi ja nõustus Eesti alaga kuni Luuga jõeni.

Kuid Eesti sõdurpoistel puudus vähimgi motivatsioon lahingutegevuse jätkamiseks, sest Eestimaa oli juba vaba. Eesti juhtkond sai väga hästi aru, et meie sõjavägi lihtsalt hajub selles miljonilinnas ja meid ei ole piisavalt, et panna patrull kõigile tänavanurkadele. Linna vallutanud riigina pidanuks me tagama ka elanikkonna toitlustamise, milleks meil puudusid vähimadki võimalused. Lisaks sellele saime teada, et Loodearmee juhatus ei kavatse tunnustada Eesti iseseisvust ja näeb meis endiselt tsaariaegse Venemaa ühte osa või kubermangu.

Lenin aga, nähes et oktoobrisündmuste häll on ohus ja revolutsiooni saavutused kadumas, otsis võimalust päästa, mis päästa saab. Maailma rahatuusad, kes ei soovinud ennast diskrediteerida seostega kommunistliku režiimiga, nägid Eestis kui vahelülis võimalust saada kätte bolševike poolt röövitud kirikute, keisri perekonna, aadlike ja mõisnike varandused. Nad said hästi aru, et punastele on hädasti vaja relvastust ja laskemoona ning et Lenin teeb valgekaartlaste purustamise nimel kõik.

Tõesti, peale Tartus sõlmitud rahulepingut Nõukogude Venemaaga läks kõik röövitu läbi Eesti läände ning Leninile vajalik relvastus tuli samuti läbi Eesti. Selle tehingu eest lubati Eestile 15 miljonit rubla kullas, pole tähtis, millise sousti all. Kui leping oli allkirjastatud, ütles Lenin, et see Tartu rahu omab tohutut ülemaailmset ja ajaloolist tähtsust ning tähistab meie diplomaatia võitu. Samaaegselt võimaldas see leping võita kodusõja ja luua 1922. aasta lõpus Nõukogude Liit.

Kuigi selle rahulepinguga liideti hea ports Venemaa territooriumist Eestiga, ei saa väita, et me need alad okupeerisime, sest see toimus vastastikusel kokkuleppel. Kuid see fakt selgitab, miks nendel aladel ülekaalutseb vene keel. Küsin: kas ikka on vaja kõiki neid alasid tagasi saada?

Jah, setude ajaloolis-etnilise ala kuuluvuse probleem vajab tõesti riikidevahelist poliitilist lahendust ja sellega on vaja tegelada. Pakun: jätke Jaanilinn (Ivangorod) ja selle ümbrus Venemaale, aga Setumaa liitke taas Eestiga.