Eesti sideoperaatorid oleks vegeteerima jäänudki

 (33)
arvuti_ap
AP/Scanpix

Läinud nädala kolmapäev pakkus mulle sedavõrd kontrastse tööalase elamuse, et seda laiema auditooriumiga jagamata jätta oleks patt. Tunnise vahega kohtusin kahe väga erineva seltskonnaga. Üks elas juhtmõtte järgi no-can-do. Teise seltskonna kreedo oli aga yes-man.

Mõlemaga viis mind töö kokku ühes Lõuna-Euroopa suurlinnas ja mõlemad seltskonnad on tegevad telekomisektoris — ühes kõige dünaamilisemas majandusharus üldse.

Need kaks väga erinevat kohtumist illustreerisid minu jaoks tänast skisofreenilist olukorda Euroopas, kus info- ja kommunikatsioonitehnoloogiate võimaluste ning nende tegeliku rakendamise vahel haigutab Suur Kanjon. Ühelt poolt pakkus maailma ITC koorekihi kokkutulek ulmelise kogemuse tehnoloogilistest võimalustest, teisalt aga üritas seltskond asjapulki selgitada, miks nende tehnoloogiate rakendamine mingitel põhjusel lähiaasta(kümne)tel kindlasti võimalik ei ole. See kakofooniline kontsert kõlab vastu enamustes EL riikides.

Toon mõned näited sellest minu ja olen kindel tuhandete inimeste jaoks frustreerivast reaalsusest. Ühelt poolt oleme täna olukorras, kus neljanda põlvkonna (4G) mobiilside tehnoloogia on küps laiemaks levikuks. Tuletan meelde, et täna on laiemas käibes GSM ehk teise põlvkonna (2G) tehnoloogia. 4G lubab meil surfata ultrakiires internetis, vaadata HDTVd, samas kui 2G võimalused on piiratud helistamise, sõnumite saatmise ja aeglase internetiühendusega.

Eranditult kõikide Euroopa riikide reaalsus on see, et domineeriva positsiooni saavutanud mobiilsideoperaatoritel on lihtsam lüpsta kliente olemasoleva 2G võrgu baasilt kui investeerida tarbijate jaoks oluliselt võimalusterohkemasse 3G või 4G tehnoloogiatesse.

Need kellel on olnud võimalus viimastel aastatel külastada Jaapanit, või Lõuna-Koread, teavad, et GSM-võrgus ei mässa seal enam keegi. Telefonidest on saanud multimeediavahendid, mis lubavad väga mõistliku hinna eest vaadata telekast õhtuseid uudised, surfata netis, laadida muusikat või korraldada videokonverentse.

Täpselt samasugune on olukord lairibaühendustega. Ühelt poolt pakub optiline sidekaabel juba üle 100 Gbit/s andmete edastamisekiiruse, EL tänane reaalsus on aga seotud vanade telefonitraatidega, kus sideoperaatorite reklaamitavad maksimumkiirused kõiguvad enamasti maksimaalselt 2-10 Mbit/s ümber. Reaalne sidekiirus on aga enamasti kordades väiksem.

Teedrajav uurimus selles vallas on inglise telekomiregulaatori Ofcomi poolt hiljaaegu avaldatu, mis tõestas paljude tarbijate kogetut, et reklaamitava ja tegelikult pakutava sidekiiruse vahel haigutab kuristik. Kui me poest liha ostame ja kilo asemel 200 grammi saame, siis me reeglina ikka protesteerime, ent sideoperaatorite tegevuse peale ei järgne mingit reaktsiooni.

Neile, kelle interneti tarbimise kogemus piirdub aeg-ajalt mailide vaatamisega ja võrguajalehtede sirvimisega, sellest piisab, aga need, kes teevad lepingu 10Mb peale, et HD-kvaliteediga filme vaadata või tööd teha või mängida, teavad, millest ma räägin.

Ühelt poolt toodavad erinevad firmad aina uusi ja uusi rakendusi, mis meie elu mugavamaks, odavamaks ja meeldivamaks muudavad, seda kõike ootuses, et millalgi saabub õnn meie õuele ja kiire lairibaühendus ka kõigini jõuab. Meie kõikide ootus on ju, et uus lairibaühendus tooks endaga kaasa radikaalselt uued võimalused, muudaks tegelikkuseks kaugtöö ja õppe, pakuks teenuseid sotsiaalhoolekande või tervishoiuvallast jms.

Juba mainitud Aasia riikides on see kõik tänaseks loomulikult reaalsus. Lõuna-Korea teatas koguni, et aastaks 2012 saab üleriiklikus lairibavõrgus sidekiiruseks olema 1 Gbit/s, 10 korda rohkem tänasest. Aasia riikide edukuse taga on jõulised regulaatorid, mille tegevus turule konkurentsi hoiab ja riigipoolne tugi. Euroopas aga tundub, et miski vägi ei suuda sideoperaatoreid veenda, et olemasolevata võrkude pealt klientide lüpsmine pole väga perspektiivikas ja vaja oleks investeerida.

Ainus, mida kuuleme, on telekomifirmade mõmin, et riik aga maksku neile subsiidiume või siis pakkugu aastateks absoluutse monopoli staatuse ja alles siis võiks hakata kaaluma investeerimist kiire lairiba arendamisse. Aastaid EL või riiklikul tasandil välja töötatud strateegiad on paberile jäänudki.

Erinevalt enamusest ELi riikidest on Eestis ja ka näiteks Soomes edumeelne kava aastaks 2015 välja ehitada tervet riiki kattev uue põlvkonna fiiberoptiline võrk, mis võimaldab andmesidekiiruseks 100 Mbit/s. Eesti kavatseb võrgu välja ehitamiseks kasutada eranditult eurorahasid, Soome plaan on finantseerida riigi rahakotist 1/3 võrgu arendamise kuludest. Eesti puhul maksab projekt 1,5 miljardit krooni, Soome kava kaks korda rohkem.

Samas olen üsna veendunud, et Eesti sidefirmad oleks vegeteerima jäänudki, kui riik poleks otsustanud eurorahade näol õla alla panna. Kuivõrd aga võrk on ehitatud üles avaliku rahaga, siis peab riik tagama selle, et tulevikus on kõikidel, nii uutel kui ka vanadel sideteenuste pakkujatel, võimalik võrdselt võrgule ligi pääseda ja ka hind tarbijatele taskukohane.

Sama oluline on aga hakata juba täna aktiivselt töötama selle nimel, et kõik need head ideed, milliseid rakendusi kiire internetiühenduse läbi pakkuda võiks, leiaksid väljundi.