Eesti on äge maa!
Eestis on ärksad inimesed
Ehkki kuulen sageli öeldavat, et Eestis ei ole rumalusel otsa ega äärt, näitab seesama ütlus, et Eesti on täis mõtlevaid inimesi.
Kõik kogu aeg analüüsivad seda, mis toimub. Ükskõik, kuhu lähed või mida teed, kuuled inimesi rääkivat. Just see, et ajad on rasked, paneb inimesed arutlema. Viimasel ajal olen kuulnud väikseid lapsi arutlemas maailma lõpu üle ning veidi vanemaid arutlemas selle üle, kas ja miks tasuks jääda Eestisse elama.
Kuna ei ole heaolu, tuleb hakkama saamiseks näidata üles nutikust ja need inimesed, kes ei ole Eestist lahkunud, on tegelikult tugevad inimesed. Nad ei ole allaandjad ning paljudel neist on olemas mingid põhimõtted.
Selleks, et Eestis ellu jääda, peab üles näitama mitmesugust nutikust või olema väga töökas. Kuni on raha, on lihtsam. Mida vähemaks jääb raha, seda rohkem tuleb ajud tööle panna: kust saada raha ja kuidas jääda ellu väheste ressurssidega.
Talvel on nii külm, et energiat kulub palju. Et toime tulla, peab olema alalhoidlik. Energiat peab kokku hoidma ja ei saa niisama tühja rapsida. Lõunamaades, kus soojaprobleem puudub, võib niisama kätega vehkida ja kisada, Eestis peab oma energia rasikamisel silma peal hoidma ja teinekord kisa tõstmise asemel käega lööma. Ühesõnaga: Eestis jääb ellu, kui oskad mõelda.
Eestis on asjad paigast ära
Et Eestis on paljud asjad nii valesti, seda räägivad väga paljud. Eestlased on enesekriitilised ja arutlevad palju selle üle, mis on halvasti, mis võiks olla paremini. Eestlased võrdlevad ennast arenenumate riikidega ja tunnevad pidevat vajadust riigina paremaks saada.
Et asjad ei ole paika loksunud, on arendav ja võimalusi pakkuv. Kui kõik oleks väga paigas, oleks elu väga igav. Suurt rolli ei mängiks enam halastus ega ligimesearmastus, kuna riik juba niikuinii hoolitseks kõigi eest. Rahva omaalgatus, raha kogumine heategevuseks muutuks ebavajalikuks. Võibolla saaksime teoetada vaesemaid riike, kuid meil endal oleks umbne.
Eestis on raske
Kuna meil just piimajõed ei voola ja pudrumäed ja kuhju, siis muidusööjaid siia välja palju ei kogune. Isegi Afganistaani pagulased ei taha siia väga kauaks pidama jääda.
Me oleme nagu üks pisike, tragi ja tõre maa, kus olles on tunne, et kõrvus puhub tuuleiil ja külm võtab sõrmed ära. Inimeste energiasäästmine on muutnud nad kinniseks ja nende avatusele, lahkusele ja sõprusele ei ole vaja ülemäära loota. Et Eestisse jääda, peab olema väga tugev motivatsioon.
Seega on kõik Eestis elavad välismaalased huvitavad. Juba see, et nad vastu peavad, teeb neist väärt seltskonna. Eestis on tore omada suvekodu, kuid siin pidevalt elamiseks peab olema ma-ei-teagi-kes.
Eestis on tugev omaalgatus
Niipea, kui Nõukogude liit laiali lagunes, hakkas igas nurgas tekkima igasuguseid omaalgatuslikke organisatsioone. Rahvatants, käsitöö, karskusliikumine. Ehkki eestlased üldiselt ei ole ülemäära sotsiaalsed, ei ütle nad sellest ära, et mingi konkreetse põhjuse või eesmärgiga kokku saada.
Kui nad just koos midagi ei tee, siis ehitab igaüks omaette. Väikestes külades ja alevikes ringi käies kohtab imeilusaid aedu. Mõnikord paneb imestama, kellele seda ilu tehakse, kui ise suve lõppedes linna tagasi minnakse.
Asjalikkusel ei ole Eestis otsa ega äärt. Tundub, et niisama olemine ja lobisemine on pöördvõrdelises seoses asjaliku tegemisega ning Eestis on kaalukauss tugevasti viimase kasuks.
Mulle tundub, et leidlik ja töökas mõtlev inimene saab Eestis ikkagi hakkama. Ma ei kritiseeri neid, kes ära lähevad, tegelikult teevad nad Eestile makse makstes väga suure teene kogu elanikkonnale. Samuti oma lähedasi toetades ja siin raha kulutades.
Eesti tervikuna on aga igati vapper maa ning siin elavad inimesed äratavad imetlust kui mitte muu, siis vähemasti kannatlikkusega.
