Eesti oli üks Euroopa suurimaid uraanitootjaid

 (5)

Tõnis Kaasik, endine keskkonnaminister, ASi Ökosil direktor

Kohe pärast sõda käivitusid nii okupeeritud aladel Saksamaal ja Eestis kui ka N Liidu satelliitriikides Tshehhoslovakkias, Ungaris ja Poolas hiiglaslikud uraani-programmid.

Võidurelvastumise käigus tootis N Liit idabloki riikides ja Eestis kokku 457 900 tonni uraani. Sillamäel seejuures enam kui viiendiku e 100 022 tonni. Sillamäe uraanist saanuks plutooniumi 60-70 tuhande tuumalaengu valmistamiseks. Kõigile neile pommidele võiks mõttes peale kirjutada «Made in Estonia».

Tõenäoliselt valmistati N Liidu esimene tuumapomm Sillamäe uraanist. N Liidul oli uraani väga vaja. Esimese hooga võeti toormena kasutusele Põhja-Eesti diktüoneemakilt, kus uraani vaid 0,03%. Kuid see-eest oli ala piisavalt hästi geoloogiliselt läbi uuritud ning tänu infrastruktuurile kergesti kasutuselevõetav. Kohalike varude kasutamine jätkus 1953. aastani. Selleks ajaks olid uraanimaagi kaevandused rajatud ka Saksa DV-sse, Tshehhoslovakkiasse, Ungarisse, kus toore oli kümneid kordi Eesti omast rikkam. Tuhandete kilomeetrite tagant hakkasid Eesti poole veerema radioaktiivse lastiga eshelonid.

Pärast Saksamaa taasühendamist ja Eesti taasiseseisvumist polnud seal uraanitootmine N Liidu tuumaprogrammi jaoks enam võimalik. Nõudmine uraani järele asendus küsimusega, mis saab tuumarelvade likvideerimisjäägist plutooniumist. Aatomienergeetika areng oli oluliselt aeglustunud. Kanadas olid leitud suure uraanisisaldusega ja odavalt käitatavad maardlad, millele Euroopa leiukohad ei pakkunud enam mingit konkurentsi.

Kõik see lõi uraani hinna maailmaturul alla. Praegune turuhind paarkümmend USA dollarit kilo eest on mitu korda allpool tootmise omahinda Ida-Euroopas. Kõik Ida-Euroopa riigid, välja arvatud Rumeenia, on uraani tootmist kas lõpetamas või lõpetanud. Ka Venemaa kunagisest 16 uraanitehasest töötab täna vaid üks.

Võiks nagu kergemalt hingata. Kui vaid poleks alles nüüd ilmnevaid keskkonnaprobleeme. Arvatakse, et uraanitootmisega laastatu kordategemine üheksas Kesk- ja Ida-Euroopa riigis läheb Eesti kroonides väljendatuna maksma 45-75 miljardit — sedagi arvestades Ida-Euroopa odava tööjõuga. See on ilma Saksamaata.

Tonni uraani saamiseks tuli kaevandada 1100 tonni maaki. Lisaks tõsteti ümber 2100 tonni muud maa-ainest. Pilt on masendav. Pärast enam kui 20 000 hektari üksikasjalikku läbiuurimist leiti, et väga rikutud ja ulatuslikku saneerimist vajab 3500 hektarit. Sellest 1500 ha on aherainemägede all. 700 ha on kaetud radioaktiivsete jäätmehoidlatega (Sillamäel 33 ha), kusjuures jäätmete üldmaht on 150 miljonit m3 (Sillamäel 8 miljonit). Jäätmekihi paksus Saksamaa hoidlates küünib 72 meetrini (Sillamäel «kõigest» 25 m).

NATO egiidi all toimunud Sillamäe-teemalisel konverentsil hindasid USA eksperdid 6 miljoni tonni uraanijäätmete hinnaks 283 miljonit dollarit ehk 14 dollarit tonn. Samal ajal maksab tonni jäätmete töötlemine vähemalt 130 USA dollarit, see on peaaegu 10 korda rohkem.

Ida-Euroopa uraaniimpeerium jättis maha 43 taolist «üliväärtuslikku» jäätmehoidlat üldmahuga üle 250 miljoni tonni. Keegi Ungaris, Tshehhis ega Saksamaal ei arva, et nad istuvad rikkuse otsas. Küll räägitakse hiigelsummadest, mis on vaja leida nende keskkonnakaitseliseks ohutustamiseks.

Vältimaks jäätmemassi pidevat vihmadega läbipesemist ja iga päev filtratsioonivetega 30-40 tonni kemikaalide merre sattumist, peab katendi alumine kiht olema vettpidav, eeldatavalt savi või kivistunud põlevkivituhk. Seejärel tuleb 1,5-2 meetrit täitepinnast ja kõige peal muld, mis võimaldab taimedel kasvama hakata. Töö käigus tuleb vastata tõenäoliselt tuhandetele küsimustele.

Teine probleemiring on seotud Sillamäe jäätmehoidla stabiilsusega. See on 25 meetrit kõrge, suhteliselt järskude nõlvadega keskkonnaohtlik rajatis. Ta asub sinisavilademel vaid paari-kolmekümne meetri kaugusel Soome lahest ning kätkeb katastroofiohtu. Põhjamaade seadusandlus näeb taolistele objektidele ette vähemalt 1000-aastase püsivuse. Saneerimise juures ei tohi kasutada kunstmaterjale nagu kiled, tekstiilid jms, sest tavaliselt need tuhandet aastat ei kesta.

Siinsest uraanist saanuks meisterdada kuni 70 000 tuumapommi. Uraanitööstusest jäänud masendava pildi kaotamine läheb maksma 300 miljonit krooni.

Üks on kindel: ekspertide hinnangul on Sillamäe jäätmehoidla 7000 uraanitootmisega seotud objekti pingereas ohtlikkuselt neljas.

Lühendatult Luubist, 11.01.99