Eesti mees ja vene kroonu

Hiljuti Delfis Venemaa armee tänapäeva puudutanud looke (Surm Vene kroonus) kutsus kommentaarides esile sellise nostalgiapuhangu, et jätta asi sinnapaika tunduks kohatu.

Eesti mees ja Vene sõjavägi on kokku puutunud ammusest ajast, alates noist ennemuistsetest päevadest, mil naaberhõimud üle Narva jõe vastastikku sõbralikke rüüsteretki korraldasid. Tollest ajast peale, mil Eesti alad juba Venemaa koosseisu kuulusid, on aga Vene kroonu olnud üks Eesti eneseimetluslike müütide allikas.

Venemaa teemal sõna võtjad armastavad tihtipeale rääkida sellest, kuidas juba tsaariajal olla eesti mehed olnud eriti hinnatud oma pika kasvu ning üldise kirjaoskuse tõttu.

Teine moment, mis vene armeega seondub, on ivanoravlik heietus sellest, kuidas baaside lepingu järel koos idast tulevate soldatitega tungis Eestimaale vänge hais ja ropp sõim. Isegi vana sepa lemmiksõna “tibla” tulevat tollest ajast, kus kultuurrahva jaoks olla arusaamatuks jäänud vaenuväe poolt korrutatud ning enesetutvustusena kõlav “tõ bljäd”. Lood kombineesid kleitideks pidanud ohvitseriprouadest ja vorsti imekspanevaist soldateist rõhutasid meie kultuurilist üleolekut.

Nõukaajast on armeeteenistusel küljes pisut sant maitse, mille enesele ilusaks rääkimisega on aega veetnud mitu põlvkonda eesti mehi. Ikka stiilis, et kui lollid kõik seal olid ja kuidas eesti poisse ikka üle prahi hinnati. Tšutšmekid ja muidu kilid ei kõlvanud muuks kui mustatöö tegijateks, venelased ja hohollid olid keskpärased tegijad, aga vata meie mehed olid enamasti kas kindrali autojuhid või siis äärmisel juhul kaptjoršikud.

Hoidku taevas, ega ma ei väida, et kõik see eelpooltoodu vale on. Jäägu taolised väited sõja-ajaloolaste kontrollida ja memuaaritsemised lähiajaloo teemadel on enam kui teretulnud. Nõukogude aeg on üks osa meie kirjust ajaloost ning armeelood üks (ning vaat et värvikamgi) osa sellest.

Sotsiaalpsühholoogiliselt on nauditav jälgida, kuidas eitamine ja ilustamine kujundavad ühe rahva enesepilti. Raskete aegade meeldivaks mäletamine on ammutuntud nähtus individuaalpsühholoogiast, kuid eks seda ole esinenud ka kollektiivses teadvuses — nii on vast kõigile tuntud “kuldne rootsi aeg”.

Ise nõukogude-aegses kroonus käinuna ning saatusekaaslastega ohtralt sel teemal kõnelenuna tean, et tegelikkuses ei olnud kõik põrmugi nii roosiline. Aeg-ajalt kippus kroonulollus ikka pilti eest võtma ja masendushood olid eriti alguspoole sagedased. Eestlaste vastu suunatud (vaimne) vägivald oli kohati uskumatu. Ohvitserkonna enamuse intellektuaalne impotents tundus ajuti ennastki nakatavat.

Kuid loomulikult on inimese loomuses kohaneda ning olukordi enda jaoks soodsamaks mõelda — see on omamoodi alateadvuslik kaitserefleks. Kogu häda ja viletsuse juures leidus piisavalt neidki hetki, mida tagantjärelegi positiivseks pidada. Olgu selleks siis santšastis vedeledes läbiloetud virnad vene kirjandusklassikat (mida praegu vist kättegi ei satuks), puht igavusest omandatud kolm eriala (millest enamus on oma kitsa spetsiifika tõttu eraelus kasutud), oskus nö sitast saia teha (nüüdses “saiaküllases” olustikus suht kasutu), hea vene keel (järjest vähem kasutust leiduv) jne.

Kuna pidasin teenistuses olles päevikut (mille eest sattusin zampoliti ebaterve tähelepanu alla stiilis “kelle heaks ma töötan”) siis nüüd uuesti lugedes näikse suur osa olevat kellegi teise poolt kirjutatud. Kui poleks kindel, et see mina olin, siis ei usuks isegi.

Seega — kui delfiitide hulgas leidub mõni kirjastaja kalduvustega inimene, soovitan:

• avagu kroonumälestuste sait;
• kogugu ca pool aastat sinna lugusid;
• korraldagu vanameeste kokkutulek;
• ning andku välja vastav kogumik.

Arvan, et müügiedu oleks nostalgianiši näol oleks garanteeritud ning killuke meie lähiajaloost taas kogutud. Mis sest, et eeldatavasti ilustatud kujul.